Faktid, värvid ja egonurk

Teadaanne - Объяление

2010-11-14T16:59:00.002+02:00

Seoses mõningate sündmustega ja asjaoludega see blogi hakkab olema kinnine. Jäta märku kommentaarides, kui soovid saada sellele ka tulevikus ligipääsu.

В связи с некоторыми событиями и обстоятельствами данный блог будет теперь доступен лишь закрытой группе людей. Если ты желаешь быть в их числе, то напиши об этом в комментариях.

öine blogimine

2010-09-05T00:19:00.002+03:00

Eh-eh. Just avastasin, et arvutis puudub venekeelne klaver ja kuna tegu pole enda masinaga, siis muutma ma seda asjaolu vist ei hakka. Seega postitus tuleb eesti keeles.

Telekas käib Monteverdi ooper "Poppaea kroonimine". Laps magab ja mees peaks ehk varsti-varsti olema juba kodus. Senikaua aga naudin ma belcanto`t üksinduses. Ma pole kunagi näinud oma silmaga ühtegi ooperit barokko ajastust ja täna telekast järsku selline tore üllatus.
See ooper pidi olema Monteverdi loomingu tipp, seda enam pakub see huvi vaatamiseks-kuulamiseks.
Vahelduseks surfasin õhtul netis ja leidsin ühe blogi. Lugesin mis ma lugesin, kuid üsna kohe jõudsin ma väga selgele järeldusele - kui tahad kirjutada blogis oma isiklikust elus ja muredest, siis on selleks kaks võimalust:
a) mitte kirjutada sellest blogis, mis on kõigile kättesaadav
b) sulgeda blogi, et seda näeks vaid nn "oma" inimesed ja puistata südant
Vahepealsed variandid, kus autor otsustab siiski nagu kirjutada midagi, kuid asjade oma nimedega nimetamiseks pole julgust või ei suuda lihtsalt hingevalu/kurbuse/arglikkuse tõttu seda teha sakivad. See on umbes sama, mis hakata lugema romaani, kus autor loo jutustamise asemel isegi mitte ei vihjaks süžeele, vaid nagu koguks ennast et alustada sellega, kuid mitme lehe pärast avastab lugeja ikka seda, et pole mitte sõnagi väärtusliku teksti siiani leidnud.

Aga mees on kodus ja nüüd filmi vaatama ;)

Klassi ees

2010-08-24T16:36:00.004+03:00

Jõudsin täna läbi vaadata oma paari tuttavate blogisid. Pole seda tükk aega juba teinud (oma blogile viskan ikka aeg-ajalt silma peale). Keegi nimetab ennast laisaks või viletsaks blogijaks. Ma nimetaks ennast üle pika aja ekstreemseks blogijaks - istun mina ometi täisklassi ees ja pean koolitust. Jõudu mulle, eksole!

На роликах

2010-05-22T19:03:00.003+03:00

Четверг, Пирита, вечер.
Погода тёплая и солнечная. Солнце клонится к закату.
Побережье заполнено людьми, асфальтовые дорожки - велосипедистами и катающимися на роликах.
Я первый раз в этом году встала на ролики. Ах, как же всё таки это здорово!

Дистанция получилась 18 км.

Мой День рождения

2010-04-25T21:40:00.003+03:00

мы отпраздновали классно, настолько классно, что не буду писать здесь название того клуба, в котором мы закончили тот вечер.

Просто всем огромное спасибо за вчера. Вы всё так же дороги мне!

Джаз, лайм с сахаром и Ратушная площадь

2010-04-13T19:14:00.006+03:00

Санёк, ты помнишь?

А вечер-то был просто чудесный. Как всё таки хорошо, что захотелось провести вечер по-другому: не у телека, не за компом, не убирая квартиру, не готовя еду, не сидя на диване. И очень хороший вечер удался!

Сначала живая музыка на Ратушной площади. На самом деле мальчики большие молодцы. Я бы в одиннадцатом классе вряд ли отважилась на то, чтобы вот так смело заявить о своём музыкальном таланте. А мы сидели напротив и слушали, наблюдали за прохожими. Вот справа стоят две девушки, одна, правда, стрижкой и одеждой напоминает мальчика. Хм, присмотрелась, оказалось - это пара. Справа на минуту останавливается девушка, курит, кажется, что ей непросто, она отрывает фильтр от сигареты продолжает курить. Вот прошла толпа итальянских туристов: мужчины в шляпах, и женщины - все одеты по-зимнему. Как типичные туристы, они достали свои айфоны и фотоаппараты, видимо уличные музыканты показались им достаточно интересными. Полицейский патруль уже в который раз прогуливается мимо. Женщина в красивой светлой шубе, розовой шапке и с розовой сумкой, странноватая, проходит мимо музыкантов (тоже невпервые), останавливается, снова проходит мимо через некоторое время, останавливается немного позади музыкантов и пальчиком трогает что-то лежащее на внешней сторое окна маленького магазинчика (потом оказалось, что это отражаетель). А ещё мы знакомимся с одной девушкой: Света её зовут - она девушка солиста и хоть и постарше его, но всё равно девчёнка девчёнкой. Как это говорится: женщина выглядит на столько, сколько лет её любовнику. Убедились.

И вечер был тёплый. И небо было цвета кобальт (ага, я запомнила) - синее-синее, правда, более синее, нежели само утро, которым начался этот понедельник. И этот синий был не в переносном смысле, а самый настоящий, глубокий и даже тёплый (из-за весны).

У Польского посольства цветы и горящие свечи.

А потом мы пошли в Clazz. И там была живая музыка, а на сцене я заметила вдруг свою знакомую. Вечер удался: играл тихий джаз, в кафе было полно людей, но они были все какие-то другие, барменам 5 баллов за обслуживание и за лайм с сахаром, а самому кафе - за чудеснейшую атмосферу. Ничто не мешает общаться, отдыхать и наслаждаться хорошей музыкой.

Советую!

2010-03-28T16:41:00.003+03:00

Miks ajakiri "Looduse sõber" on tehtud glanz-paberist nagu Cosmopolitangi?

На заре...ребята, спасибо Вам! (L)

2010-03-27T12:23:00.001+02:00

10.02.10 Мы всё таки едем!

2010-02-19T11:12:00.005+02:00

Несмотря на то, что собака была заранее отправлена на ссыльное поселение к свекрови, мы сидели дома и сомневались - ехать или не ехать. И даже дело не в маленьком непонятном насморке А-М, а просто. В конце концов, решили. Ехать!
Вещи пришлось собирать в ускоренном режиме (как всегда, ёлки-палки). Даже сидя уже в такси по дороге к аэропорту, я сомневалась.
Всё так же на автопилоте проходим check-in, уже заходим в самолёт. Кто что-то помнит, про недавно появившийся у меня страх перед полётом, может предствить себе мой вид. Вот мы взлетаем, глаза бегают, руки дрожат. Состояние, которое никому не посоветую.
И вот мы в Праге. Да, да, а вы где думали! Впечатление было, правда, что домой вернулись. Та же погода, тот же ландшафт. Люди даже похожие. Со мной начинают говорить по-чешски. Цены смущают. Всё в каких-то десятках и сотнях, оттого кажутся космическими.
У нас 4 часа до полёта. Спасибо, бесплатному интернету, время пролетает быстрее.
И вот уже наш вечерний самолёт. На этот раз Airbus. Первый был Boing 737-500.
У меня всё та же паника. Полёт снова скрашивает ужасная на вкус багетка Czech Airlines. Точно такая же, как и во время первого полёта. Резиновая, сухая. Из бизнесс-класса доносятся более приятные запахи еды. А девушка, продававшая мне когда-то давно, ещё в октябре авиабилеты, сказала, что чехи кормят на борту. Хехе, теперь я знаю, чем.
Мы идём на посадку, Слава Богу, всё хорошо. И ночный огни Рима уже видны, затем Фиумичино. Знакомый аэропорт. Мы на месте.
Теперь надо быстро дойти до поезда. Машенька молодец, вышагивает смело вместе с нами, оглядывается по сторонам. Всё так незнакомо, но видимо, интересно. Проходим мимо молебной комнаты. Где ещё вы найдете в аэропорту или на вокзале молебную комнату или даже часовню? Конечно, в Италии.
Подъёзжает наш ночной поезд. Леонардо Экспресс. И тут я узнаю итальянцев. Только здесь может обычный водитель поезда выглядеть в своей форменной одежде, как модель, сошедшая с дефиле Армани. (Кто был в Италии, тот поймёт).
Едем в Рим. Как всегда, дорога занимает полчасика или минут сорок. Вот уже знакомый перекрёсток под античным акведуком. Мы в Термини. Поезд конечно останавливается где-то настолько далеко, что идти до станции надо, наверное, с километр. Затем быстрый ориентир и ещё пару перекрёстков и мы уже около нашего первого B&B. Звонок и неприступная дверь открывается и мы находимся уже во внутреннем тихом дворике. Хозяйка умилённо причитает: долче бэлла бэлла пиколиина. Слышно журчание фонтана.
Нас знакомят с особенностями местного лифта. Как оказалось позже - все они такие здесь. И наконец-то мы в комнате. Никакого check-in`а, хозяйка видит, что мы устали. Завтра, всё завтра. Спать.

Я НЕ ЛЮБЛЮ

2010-01-20T17:30:00.002+02:00

Я не люблю фатального исхода,
От жизни никогда не устаю.
Я не люблю любое время года,
Когда веселых песен не пою.

Я не люблю холодного цинизма,
В восторженность не верю, и еще -
Когда чужой мои читает письма,
Заглядывая мне через плечо.

Я не люблю, когда наполовину
Или когда прервали разговор.
Я не люблю, когда стреляют в спину,
Я также против выстрелов в упор.

Я ненавижу сплетни в виде версий,
Червей сомненья, почестей иглу,
Или - когда все время против шерсти,
Или - когда железом по стеклу.

Я не люблю уверенности сытой,
Уж лучше пусть откажут тормоза!
Досадно мне, что слово "честь" забыто,
И что в чести наветы за глаза.

Когда я вижу сломанные крылья -
Нет жалости во мне и неспроста.
Я не люблю насилье и бессилье,
Вот только жаль распятого Христа.

Я не люблю себя, когда я трушу,
Обидно мне, когда невинных бьют,
Я не люблю, когда мне лезут в душу,
Тем более, когда в нее плюют.

Я не люблю манежи и арены,
На них мильон меняют по рублю,
Пусть впереди большие перемены,
Я это никогда не полюблю.

1969 В.Высоцкий

Давно мне это стихотворение-песня нравится.

Sess sees ja väljas

2010-01-06T22:26:00.002+02:00

Sess on sees, kuna olen ise tudeng ja pean veel üht teist oma kraadi saamiseks tegema.
Sess on väljas, kuna olen juba teist päeva lektor ja mis on kõige hämmastavam - mulle meeldib see, vaatamata sellele, et lõpetades keskkooli vandusin et eales ei hakka õpetajaks. Säh sulle!

Et siis...

2009-12-24T12:52:00.002+02:00

Kõigedele kallidele, armsatele, lihtsalt toredatele ja mitte eriti ;) soovin mina häid Jõule. Et pere oleks koos ja mured unustatud, kasvõi mõneks päevaks. Et kõik, kes nutavad saaks oma pisarad kuivaks pühkida, ja kõik, kes õnnelikud, oleksid seda veelgi rohkem. Väärtustagem üks teist ja neid pühasid, mis meile elu iga aastaselt pakkub. Olgem üks teisel olemas siin, nüüd ja kohe. Ja ärgem unustagem seda tunnet ka edaspidi. Helistage neile, kellest mõtlete ja muretsete.

Rahulikke Jõule!

Raske pere

2009-12-08T10:25:00.004+02:00

A-M: Meil on emme, issi, mina ja koer. Issi peab mind käest kinni hoidma, emme peab koera rihmast kinni hoidma...Issand, KUI RASKE pere meil on!!!

Neljakesi

2009-11-27T21:47:00.004+02:00

Kes veel ei tea, siis meie elame juba teist päeva neljakesi.
Meie perre on saabunud uus liige ja nimeks tal My.
My on juba üle kahe aasta vana itaalia väikehurt. Ja teekond My-ni oli pikk ja keeruline.
Kui suvel mõistsime, et perre oleks oodatud keegi tore loomariiki esindaja, siis hakkas suursugune otsing. Esiteks, oli vaja otsustada, milline on see loom, mis soobib tempreramendi ja muu poolest meie endiga, ja teiseks, oli vaja leida looma ennast.
Kõik algas deegudest. Mees oli nendest sillas, minul aga hakkas pea ringi käima, kui loomad olid 15 minutiks puurist välja lastud. Nad olid nii pisikesed ja elava iseloomuga, et mul poleks olnud lihtsalt nii palju jaksu neid jälgida.
Siis võtsime sihile tuhkru. Õigemini, selle loomakese ostu.
Ja kõik oli juba peaaegu otsustatud, kui sattusime ühte poodi, kus müüdi järjekordset loomakest, aga hoolitseda ei viitsitud. Loomake oli niivõrd räämas ja haigete kõrvadega, et hakkas temast meeletult kahju. Müüja aga süüdimatult seletas, et ta pole üldse selle asjaga kursis. Kuid eelnevalt saime teada, et tegemist on hoopis poeketi omanikuga.
Aga mis pealmine, siis mulle hakkas tuhkru lõhn konreetselt vastu. No ja nii jäi ka see mõtte ainult mõtteks ja tegudeni ei jõutud.
Vahepeal, mõtlesime võtta küüliku, vöötorava, juhumõttetest ma üldse siin ei räägi.
Kuid peale tuhkru ideest loobumist otsustasin, et tahan koera. Pisikest. Mugavat.
Ainus asi, mis ei meeldinud nendes tavalistes VIP-koertes, oli see, et nad on siiski liiga sülekoerad, kes ei suudaks vajadusel joosta või mängida.
Ja siis...ma leidsingi sobivama tõu. Küsisin mehe arvamust, ja ootamatult sain heaks kiidu. Ootamatult selline toetus tuli seetõttu, et me kõik teame, kuidas üks eesti keskmine mees suhtub sellistesse asjadesse, nagu nendeks on sülekoerad.
See tõug aga ei kuulu ehtsate sülekate sekka, vaid hurtade sekka, ehk siis midagi hoopis sportlikumat ja liikuvamat.
See KUIDAS toimus otsimine, ma võibolla kirjutan kundagi...eem, hiljem, kui saan sama palju aega, nagu seda läheb vaja antud postituse kirjutamiseks, siis pajatan.
Sellest postituses näitan teile vaid otsingu tulemuse.
Siin ta on. Itaalia väikehurt My.

2009-11-10T23:51:00.003+02:00

Добрая ночь!
Под приятнейшую музычку, звучащую за соседним компьютером, где сидит Он, мне захотелось позаниматься писаниной. Тут.
Итак.
У дитя был юбель. И прошел он хорошо, под знаком "добро и мирно". В игровой комнате хоть и набралось человек десять детей с принадлежащими им родителями и само помещение выглядело под конец, словно там война прошла, но всё протекло очень благожелательно. Кто был, тот не даст соврать. Единственная неприятность вышла с тортом, который сделали на пол кг меньше задуманного и на котором написали малёк неточно дочино имя. И как можно сделать ошибку в настолько простом имени? Ну зато я теперь сама стала умнее и опытнее в этой сфере. А опыт - порой бесценная штука.
О себе напишу тоже. Не новость, но всё же: работы выше крыши. Чувствую себя слегка трудоголиком, но кто бы в этом сомневался. И...мне нравится. Никогда ранее я не могла себе представить, что работа может настолько радовать и доставлять просто огромное моральное удовольствие. Не представляю, сколько такое удовлетворение может продлиться, ибо сфера деятельности сама по себе не слишком стабильная, в при нынешней-то экономике, слово "стабильность" само по себе смахивает на рудимент (надеюсь, всё же временный). Но надеемся ведь на лучшее:))
...и среди этой надежды есть место моей учебе. Ага, с трудом вспоминая, что я ещё в статусе студентки (особенно приятно это сознавать в общественном транспорте при покупке билет) и мне полагается отводить время на учебу. Давайте, мотивируйте меня все учиться. Не начинается как-то никак. Надеюсь, это временно:))
Начала ходить на тренировку ( а то уже как-то ржавею без этого дела) и водить снова ребенка на танцы. Ну вторая часть предложения звучит более чем пафосно, ибо эта обязанность лежит, в основном, не на мне, да и сама идея продолжения уроков танцев принадлежит строгому голосу тётеньки-директора и содержит лишь наше подчинение её воле. Но не жалуемся!
И вообще пришла зима. Ну или скоро придет. И тогда уже Рождество, Новый год, праздники...и сессия. Пытаюсь тут себя хоть как-то мотивировать действовать в сторону написания диплома. Ага. Но пока что пойду посплю!

Kepikõndija

2009-10-26T10:20:00.003+02:00

Eile see siis juhtus. Ma sain oma häbelikusest olla üks nendest imelikest üle.
Esimene proovitrenn tehtud ja jäin täiesti rahule nii iseendaga, kui ka trenni olemusega.
Seega otsin Tallinnas kõndimiseks kaaslasi.

Esimene trenn: 35 min.

Püha Tõnu kiusamine

2009-10-13T12:07:00.003+03:00

Nähtud.

Ei tundnud see film mulle ei kõva, ei erakordne. Jah, Eestis vist pole taolisi tükke valmis tehtud varem, kuid kuna ma ei pea ennast sellise ultra-sürrealismi fänniks, siis poole pealt püüdsin ennast mõttest, et mul ei ole enam huvitav seda pundart lahti harutada.
Uudsena filmi mõtte ka ei tundnud. Katsutavad ja tuntavad on teiste tegijate mõjutused.
Must-valge formaat ei häirinud. Huvitav operaatori töö, samad sõnad ka helirezisööri kohta.
Kokkuvõttes ütlen, et vaatamist on see film väärt vaid siis, kui pole millegi muuga tegeleda paar tundi, lähedal pole lapsi, pea ei ole muude mõttetega kimbus ja on hirmsalt suur soov seda kuulsat filmi näha..

Muigan

2009-10-07T19:12:00.003+03:00

:)) ma muigan, sest mulle meeldib olla naine, kes käib autoesinduses ja aiab asja vähese vaevaga ja rahaga. Minu kohta vist tõepoolest kehtib see õlivahetamisanekdoot naise ja mehe puhul. Ja Osturalli on ikka hea asi küll, kui sul on kindel eesmärk ja see täitub nii imeliselt heal kombel. :)) Täna ma muigan.

Elust vahepeal

2009-10-05T19:55:00.000+03:00

Ei, ma pole oma blogi ära unustanud. Lihtsalt mul pole vist aastaid nii palju tööd olnud. See on ju hea, eksole?! Eks ta ole nii, et päike ei saa igevesti pilve taha jääda.
Et mida ma siis hetkel teen? Ma töötan. Kõik.

Mul on töö. Mul on tööd. Mul on väga palju tööd.

Kas ma ka jõuan õppida? Ei. Ja selle üle pole mul üldse hea meel.

Hiljuti tekkis meil väike mõtte. Nimelt tahaks oma koju kedagi neljandat. Ei tea, kaua see passioon mul veel peal on ja millise looma võtmisega see lõpeb. Kuid tuhkru mõttest pidime meie (õigemini, mina) üsna pea loobuma. Põhjuseks lõhn.
Kassi mõtte ei saagi meie korteris ilmselt tekkidagi, kuna mööblist oleks mul veidi kahju. Lisaks, tahaks looma, kellega oleks võimalik normaalselt õues jalutada rihma otsas.
Ühesõnaga, tahaks kedagi, ei tea keda.

Ja mul on soov rohkem näha ja olla koos oma lähedastega. Selline tunne, et pole nendega normaalselt aega veetnudki juba paar nädalat. Ja, oh, kuidas me kõik seda vajame!

2009-10-01T14:05:00.002+03:00

Мой результат "Теста от ульяновского губернатора"

101 из 116

Пройти тест на грамотность

2009-09-01T19:35:00.003+03:00

Всех с 1 сентября - Днём Знаний, началом осени и днём Рождения Тинусика.
Сегодня я скучаю по лету. Как того и следовало ожидать - тоскую по жаре и загару, до которого мне, собственно, летом дела не было.

Кто мой блог ещё читает, объявитесь в комментах. Статистика буит.

Öine zoo

2009-08-24T09:48:00.003+03:00

Istun ja vegeteerin diivani peal. Ja seda seetõttu et voodisse ma sattusin täna alles kell 3 öösel. Selle "saavutuse" suurimaks mõjuriks oli loomulikult meie komme hakata sõitma maalt nii hilja kui võimalik. Oh, kuivõrd frustreeriv on alati selline sõit. Silmad tilkuvad väsimusest vett, teadmine, et oled kodus vaid ...ühesõnaga, mitte niipea veel ja teepeenra pingeline jälgimine (ega mingi loomake pole juhtumisi otsustanud teed ületada).
Tänane öö oli selles mõttes erakordne. Ma pole kunagi elus näinud nii palju loomi, kas ületamas teed või tee ääres seismas.

Kõik algas sellega et, olles sõitnud maantel vaid loetud minutid, nägime, kuidas üle tee meile jooksis ILVES. Vaatasin esialgu et vist tegemist on kassiga, kuid järsku oli näha liiga pikad jalad ja lühike saba. Ilvesel polnud kuhugi kiire, ta lasi ennast veidi üle vaadata ja siis suundus rahumeeli edasi. Nii ma nägin seda looma esimest korda metsikus looduses.
Edasi - paari minsa pärast nägime KÄHRIKOERA tee ääres rohu sisse minemas.
Nähes edasi 3 REBAST (küll mitte koos, vaid parajalt kaugel üks teiselt), ma enam suurt ei imestanud.
Wild life where you are just a supervisor.

Nii võib juhtuda, kui meikiga liialdada

2009-08-13T16:55:00.003+03:00

20 km

2009-08-05T23:15:00.004+03:00

20 km rullukatega ja ma olen taas inimene:)) Alguses suhteliselt skeptiliselt häälestatud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas sõitmise protsess meeldima. Nii et nüüdseks olen päris rahulolev endaga :))
Miks nii kaua pole midagi asjaliku siia tekitatud, on sellepärast, et lugedes teiste inimeste blogisid tuli väike tüdimus nii kirjutamisest, kui ka lugemisest. Kudagi tühised tunduvad teiste keksimised, kui su enda hing teeb sellist ropu tööd ja õpib hindama elu tähenduse ümber.

2009-07-23T12:25:00.004+03:00

Me käisime matusel, suisa Soomes.
Anna-Maria käis ka. Ta suhtumine oli üllatavalt lihtne ja rahulik. Lapsed ikka suudavad vaadata maailma läbi oma loogika. See on bufferiks ja kaitseb nii pisikest suurest stressist.

Rohkem ma sellest ei taha ega suuda kirjutada.

Öine muusika

2009-06-10T02:25:00.004+03:00

Istun ma siin öösel rahulikult arvuti taga ja lõpetan oma puidu-projekti, kui järsku tuli mõte otsida youtube`s head muusikat. Mida kõike ma ei jõudnud tänase õhtu jooksul kuulata: alates One Republic`st, Apocalypticast ja Evanescence`st ja lõpetades Sinatra, Yo-Yo Ma ja Bobby McFerriniga. Siis tuli juba klassika kord. Oreli igatsus tuli peale. Tulid meelde ajad, kui veel tegelesin tõsiselt asjaga. Olid ka ajad :))
Aga see on teos, mis ma mängisin esimese kursuse lõpueksamil.

Saadiku laps

2009-05-25T09:37:00.003+03:00

Eile mänguväljakul.
Anna-Maria ronib mööda liumäe ülesse, kõrval seisab üks emme oma pisipojaga. Poiss paistab olevat ca. kahene ja üritab jäljendada Anna-Mariat.
A-M: Sa ei saa nii teha, nii saavad vaid saadiku lapsed teha. Mina olen saadiku laps-ma tohin nii teha. Jajah, ma olen saadiku laps.
Poissi emme noogutab.

Olgu öeldud, et sõna "saadik" tuleneb meiepere keeles sõnast "lasteaed", e. vene keeles "sadik".

2009-05-21T10:34:00.002+03:00

Hei, mina siin! Kas keegi igatses?
Tegelikult põhjuseks, miks ma pole nii ammu ennast siin näidanud on selles, et tahaks kirjutada isiklikumalt, kui seda avatud blogi lubab.
Uudistest siis nii palju, et sain oma lõputööle juhendaja(kogunisti õppetooli juhatajat). Andke nüüd mulle objekti ka keegi :) Õppimismotivatsioon on jätkuvalt korralikult maas. No mitte ei leia soovi endas õpida. Või õigemini...teha kõik need kodutöid ja projekte. Huvitavam on lihtsalt käia kohal ja kuulata õppejõu põnevat juttu. Ja see ka kõik :S Tean, et ei hiilga hetkel õppimisvõimega ka. Ilmselt kasvab see ekspotentsiaalselt sessi algusega, oeh. Seni vist siiski mitte eriliselt.

Üks vana hea laul

2009-05-05T19:26:00.003+03:00

2009-05-01T22:38:00.002+03:00

Sinuta oleksid tänased tunded
kõigest eilsete surnud nahk...

Üks mu lemmikfilmidest on Amelie. Ja praegu olles juhuslikult selle peale telekas sattunud, jäin ma seda vaatama...päris mitmendat korda.
Ma ei teagi miks mind niiväga paelub see poolenisti ebareaalne ja muinasjutulik lugu. Võib olla on see põhjus - julgus midagi muuta enda elus või oskus näha teisi enda ümber, mis on omased Amelie`le. Või on see akordeoni muusika, nii värvikas ja nii liikuv. Elu on nagu igavene proov ilma etenduseta. Huvitav, miks on alati nii, et sattun seda filmi vaatama üksinda, kuid oleksin tahtnud teha seda teisiti.

Aga eile ma poetasin pisara vaadates multikat. Madagaskar 2. Sõber tõi vaatamiseks hulga häid ja lõbusaid filme, et saaksime veidikene kodus oma meelt lahutada.
Mäletate ehk seda stseeni, mil kaelkirjak avaldab armastust jõehobust neiule. Vot siis ma poetasingi paar pisarat. Ma pole muutunud nostalgilisemaks ega tundelisemaks, kui ma seda ennem olin koguaeg olnud. Teades nüüd üsna kindlalt, mis ma siiski tahan oma elult, tulevad aeg-ajalt ette nõrgemad hetked, mil mõistes jätkuvalt, KUI palju pean ennast veel ületama ja tegema, vajan kellegi tugeva õla, millele saaks toetuda, et tunda ennast pisikesena ja kaitstuna. Emotsioonid, emotsioonid.

Teisipäeval oli mu elus üks muinasjutuline hetk. Sain kaugelt maalt ühe kaardi, sees kuivanud põllulilleke. Nii meelitatud ma pole ammu olnud ja süda lõi tugevasti...nagu kunagi mitu häid aastaid tagasi.

Ma lasin kevadet oma südamesse ka hiljuti lõpuks, kuid see tekitab alles segaseid emotsioone.

24.04.-Ma olen 24!

2009-04-24T16:01:00.002+03:00

Üks tore päev on täna. Päike paistab ja elu on ilus. Aitäh sulle, maailm tänase päeva eest. Mu pea on hetkel muudest mõttetest tühi ja ma lihtsalt naudin elu, ilma, torte ja maasikaid. Ka tunnen, et olen vajalik ja seda kohe mitmedele. Mõnus tunne! Soovitan teistelegi :))

Palju õnne mulle!

Itaalia

2009-04-17T13:55:00.001+03:00

Minu reis on nüüdseks selja taga. Ja siit tuleb nüüd ka reisikirjeldus.

Oli esmaspäev, 6.aprill, kui ma olles juba suhteliselt lõppjärus oma asjade pakkimisega mõtlesin, et võiks uudiseid vaadata, mis maailmas toimub. Lülitasin teleka sisse ja opaa!!!-Itaalias on olnud tugev maavärin, (siis veel) 27 inimest surnud ja mitmed haavatud. Kohutav! Ja päev enne sinna lendanud mehelt on saadud vaid öine sms rahustavaga "olen ilusti kohal". Hommikul aga veel mitte kui midagi. Süda on mures ja ka google.earthquakes rakendus ei näita mulle kaardi peal just parimat: meie Latina asub umbses sama kaugel Aquillast kui Rooma, ja kui Roomas oli maavärin tuntav, siis...
Oeh, kiir sms mehele ja õnneks on temaga kõik korras, pidi vaid kolm korda öösel ärkama "rongisõidu" tunne peale, aga ega talle öösel ei pidavat kohale jõudnud olema et tegu võis maavärinaga olla kui sellisega.

Jõuan sõbra abiga Tallinna lennujaama. Mõtted tiirlevad vaid lennuhirmu ja maavärina ümber. Rääkides esimesest, siis lennuhirm on minu jaoks suhteliselt uus nähe, mida varem ei esinenud. Ja mainides viimast, "lohutas" mind sõber sellega, et ilmselt tulevad veel ka järeltõuged(millele ma too kord loomulikult ei tahtnud enam mõelda). Lennujaamas turvaväravate taga oli tore naisterahvas, kes otsustas minu riided läbi otsida. Uudne kogemus, mida paraku taga rohkem ei igatse.
Siis järgnes ootamine. Tegemist polnud otselennuga, vaid connected flight`ga läbi Helsinki.

Lend
Mainides juba ennem, et mind kimbutas lennuhirm, pean ütlema, et ei olnud hea tunne, kui tõustes õhku väikelennukiga käis selles ühtäkki vali kolks. Tugenedes stjuardessi naeratusele, järeldasin, et nii peabki ilmselt olema ja see on arvatavasti šassii kokkupanemisest. Kuid vahepeal õhku tõusmise ajal oli suur soov pigistada kellegi kätt.
Teine lend läks juba rõõmsamalt. Siis sai süüa-juua ja ka lennuki enda suurus oli rahustava toimega minu jaoks.

Õhk
Kui teie lähete reisima ja tulete lennukist esimest korda välja, mida te esmasena näete/tunnete?
Mina tunnetan igatahes reeglina seda teistmoodi õhuvoolu. Itaalia õhk on igatahes soe, ka tuul ja täidetud saja erineva aroomiga, millest enamuse moodustavad taimed. Just taimsed ja lillelised lõhnad täidavad Itaalia õhu.

Panda
Kes teab, misasi on Fiat Panda? Meie igatahes oleme nüüd vägagi kursis :)) Ja kui esialgu tundus mõtte rentida just sellist autot liigagi hull, siis tänaseks oskan ma Panda kohta nii palju head öelda. Auto suurima pluss on selle gabariidid ja reipsus vaatamata pisikesele mootorile. Thanks, Panda!

Ja rääkides liiklusest kui sellisest...uhh...no nüüdseks ma oskan öelda, et Eesti ummikud on Itaalia mõistes lastemäng. Esialgu, kui sa näed, MIS toimub nende teedel, siis tekkib tunne, et ega siin reeglid ei kehti, kuid hiljem hakkad aru saama, et peale reegleid eksisteerib nende teedel ka tähelepanelikus, viisakus ja loogika. Et peeglid on tõepoolest loodud vaatamiseks nendesse, ja et selles sipelgapesas on olemas ka paika pandud süsteem.
Muidugi sõitmiseks ei ole ette nähtud ainult auto ja juht vaid ka juhi hääl, žestid, miimika jne.
Kohe tuleb meelde, kuidas ühes väiksemas mäekülas lasime inimest üle tee ja vastassuunas liikunud autojuht, kes samuti pidi peatuma, tundis jalakäijas oma tuttavat. Rääkima asuti seal samas :D

Meri
Soe nagu meil parimatel suvepäevadel, täis merekarpe, mida on võimatu inimjõuga katki murda. Kohalikud veel vette ei lähe, kuid minul on siiralt kahju, et see kord ujumata jäi.

Sermoneta Koht, kuhu tahaks veel kindlasti tagasi tulla. Kivilinn mingisugusest 12. sajandist vist ja mis on kõige hämmastavam- see on täielikult säilinud ja funktsioneerib.
Kujutage ette Tallinna Vanalinna, kaotage sealt turistidele mõeldud poode ja restoraane, kitsendage tänavaid, lisage vahemerelikkust ja saate oma vaimusilmas midagi sarnast.
Söök
Peale Itaalia reisi ei saa ma nimetada eesti pitsad pitsadeks. See on võibolla pigem lahtine pirukas paksu või siis peenikese tainaga või miski muu, kuid mitte pitsa. Ja ma tean nüüd, misasi on ehtne itaalia pizza, mis on tehtud kuskil perepizzerias. Ja paljukiidetud Steffani jääb hmm...väga kaugele sellest, mida nimetatakse pitsaks.
Ma võikski vist mitu päeva järjest toituda nendest mõne-eurostest pitsadest.
Aga need majaveinid, mida serveeritkse karahvinides.
Itaalias sain ma aru, misasi on hea peekon, (miks siis meil müüakse need suitsutatud paksud viilud ja nimetatakse neid peekoniks?!), ehtne croisanne (siis ka mõistsin ühtäkki, mis pool Euroopat eelistab süüa sarvsaiu hommikusööiks) .
Ja kuidas saab käia Itaalias maitsmata kõige ehtsamat itaalia magustoitu-tiramisu.
Rooma
Sõit sinna algas sellest, et ma ei leidnud komposteri perroonil ja lootes näha seda siis juba vagunis asusin küsima kaasreisijate käest, kust ma saaksin sellise vidina leida. Ahaa, olen ilmselt siiski halvasti otsinud, kuna oleksin pidanud augustama oma piletit enne väljasõitu. Küsisin, selle peale, et mis nüüd saab siis? Vastati vaid: "relax!"
Ja nii ma siis asusin lugema vestmiku peatükki, nimega " Dialoog konduutoriga". Siiski vaja seda ei läinud. Õnneks!
Paremale ja vasakule jäid oliivimetsad, viinamarja istandused ja veel mingisugused aiad, kui järsku nägin pilti, mis sarnanes millegiga, mis olen näinud ajaloo õpikus: paksud postid, suured kaarekujulised avad nende vahel ja üleval seina sees on pikiava. Vana-Rooma veevärk ilmselt.
Saabudes Rooma otsustasin minna metrooga kuni Vatikanini ja sealt jalutada tagasi, käies mööda suurimaid vaatamisväärsusi.
Mõeldud-tehtud ja natuke abi ka palutud metroo pileti ostmisel. Ja olengi juba metroos....mis on...jõhker ja hirmutav lihtsalt. Madalad laed, graffitiga täis soditud rongid, mis on rahvast täis omakorda.
Brr...loen sekundeid, et saada juba sealt välja ja kui näen oma peatuse, liitun rahvavooluga, mis liigub väljapääsu poole. Oeh...olengi lõpuks väljas. Kuskil nurga taga peaks nüüd olema Vatikan.
Üritan orienteeruda, ja küsin kohalikelt, kus on Vatikan, kuid juttu algusel jutt katkeb, mulle öeldakse: "Wait a moment..." Ja me kõik vaatleme stseeni nimega: mustanahaline varastas kellegilt kogu pagasi ja jookseb. Siis jätkame jutuga. See minutistseen oli aga minust teinud terveks päevaks paraja paranoiku.
Kuid Rooma on ikka võluv linn. See kultuuririkkus, mis sealt avaneb on niivõrd mahukas, et esialgu ei pruugigi üldse pähe mahtuda: kuidas nii väiksel pinnal on nii palju kõiki ja kõike! Kuidas antiikehitiste kõrval mahuvad teised hooned ja miski ei sega ja ei riiva silma.
Ja Vatikanis olev Püha Peetri Katedral. See on hiigelsuur. Piltidel saab võrrelda sinna sisenevaid inimesi kiriku enda suurusega.
Roomast on raske rääkida sõnadega.

Napoli
Brr...kui teil on võimalus mitte minna sinna autoga, siis tehke seda. Meie läksime oma Panda-pääsukesega ja tulime sealt välja õnneks ühtegi kriimuta(ja seda Napoli tipptunni ajal!!!). Kuid see viimane asi oli suur-suur vedamine ja õnn, sest paraku ühtegi tervet autot me Napolis ei näinud.
Esimene asi, mis meid tervitas, oli jube kanalisatsiooni hais, mis vaheldus korra ahjukütuse haisu vastu ja siis tekkis taas. Kui olime jõudnud sadamasse, siis kaks korda mingisugused "aborigeenid" üritasid vägisi pesta meile tuuleklaasi. Õnneks uksed autos olid kinni.
Sõites Napolisse sisse oli tunne, et nüüd kohe tõusevad juuksed ja kõik ihukarvad püsti ja lähevad kohe halliks ka. Väljasõidul sama tunne, kui autobani keskmisel real sõites 135 km/h (ja seda siis Pandaga!) meist sõitsid mööda umbes samad autod 170km/h.
Kuid huvitavatest asjadest mällu jäid üks hiigel loss ja üks ford otse mere ääres.

Veel
Mulle meeldisid inimesed, sest nad on avatud ja südamlikud. Meeldis kultuurikiht, mis maandus sellele Jumalaga õnnistatud maa peale. Ja päike, mis ei karda paista seal ja teavas, mis on nii kõrge ja sinine.
Ma läheks sinna tagasi.

Naisautojuhid

2009-04-15T16:48:00.001+03:00

Varsti reisile

2009-04-03T13:47:00.002+03:00

Te oleksite pidanud nägema Tema silmad, kui Ta sai ostetud need piletid minu jaoks. Nii uhke enda üle, et lõpuks ometi meie kahe unistus võib täituda.
Nii et varsti Rooma!

15 fakti minust

2009-04-01T11:37:00.000+03:00

1. Ma võin olla uhke, liigagi...
2. Mulle on tähtsad minu sõbrad.
3. Kuid parim nendest on minu tütar.
4. Muusika pole üksnes heli, see on minu elu osa.
5. Nagu ka orel.
6. Ma tahan elada kõigega rahus, kuid ei ihka olla arusaadav kõigile.
7. Võin olla paindlik, kuid on asju, kus ma kompromisse ei otsi.
8. Ma kasvatan orhideesid.
9. Mulle meeldib sõita autoga, see on paljuski sõltumatuse tunnus.
10. Mulle paraku meeldib olla sõltuv, aga olla seda seni, kuni mulle meeldib.
11. Mulle maitseb rämpstoit...aeg-ajalt.
12. Minu tuju võib sõltuda aastaajast. Kuid mitte ilmast.
13. Inimesed on huvitavad. Seda nimetakse antropoloogiaks minu moodi.
14. Ma pole jätkuvalt otsustanud, kas teine kõrgharidus on halb mõte või hea.
15. Ma eelistan meeskollektiivi, kui jutt käib tööst.

Just do it!

2009-03-16T19:43:00.004+02:00

Häbi

2009-03-04T23:55:00.002+02:00

Mul on häbi. Mul on meeletult häbi. Mul on ropult kohutavalt megahäbi. See on esimene ja ainuke kord, kui niiviisi juhtus...ja rohkem nii ei juhtu. Ma tahtsin too hetk kuskile maa alla vajuda häbist. Või kerida oma elu mõned minutid või isegi tunnid tagasi, et nii poleks juhtunud. Ma rohkem nii ei tee...ausalt. Praegu kirjutan seda ja tunnen, kuidas varsti-varsti ronivad need reeturid-pisarad välja, sest mul on nii häbi ja kuidas toime sellega nüüd tulla-ma ei tea.

2009-02-27T18:59:00.001+02:00

Mina naine(mitte Murutari motiividega)

2009-02-19T11:32:00.006+02:00

Pole juba tükk aega midagi asjaliku kirjutanud siia. Peas valitseb täielik tühjus ja kajab :)) Elu veereb oma rada pidi ja rutiin valitseb minu maailmas.
Eile viisin last tantsutrennile. Seal on kokku kaks saali, ühes suuremas käis tund nagu ikka. Selles polnud mitte midagi uut, nagu ka selles, et uksed hoiti lahtiselt ja kõik lapsevanemad huviga jälgisid oma maimukeste tantsimist. See vaade on õigupoolest kihvt, sest näha teistmelisi tantsimas fokstrotti ja valse on miski erakordset ja lummavat. Nad tulevad sinna tantsima ja uskuge või mitte, aga need inimesed on teistmoodi pilguga, kui ülejäänud samavanad lapsed. Tants on ikka see kunst, mis lisaks kõigele õpetab väikseid mehi ja naisi omavahel suhtlema ja selleks ajaks, kui tavaline laps alles hakkab enda jaoks avastama vastassugu, siis need lapsed juba suudavad selleks ajaks üks teise kõrval eksisteerida ja mõistlikult omavahel suhelda.
Aga lisaks tantsivatele lastele vaatan ma ka nende vanemaid, kes seisavad saali avatud ustes ja lisaks oma laste jälgimisele arutavad maailmaasju. Ma vaatan neid, sest arvatavasti mõne aasta pärast seisan ma nende kohal koos meie rühma lastevanematega.
Keskklassi abielus keskealist naist tunneb alati. Ta kannab pikkema sulejope, sinised teksad, saapad, mis on peidetud püksesääre alla. Jalatsite värv reeglina must. A4 formaati või sellest väiksem kott. Pestud juuksed tagasihoidliku soenguga või lahtiselt nii kuidas ise kukkuvad. Juuste pikkus õlgadeni, mitte rohkem. Praktiline sviiter. Kõik on praktiline ja tagasihoidlikutes värvides. Rutiinne. Pigem basic kui naiselik.
Viskasin pilku tagasi diivanile, kus istusid meie rühma emad. Kas viie aasta pärast oleme me samamoodi üks hall laik seina taustal?
No nüüd keegi kindlasti loeb ja pahandab minu peale, kuidas ma suudan kasutada niivõrd halvustavaid sõnu oma sookaaslaste kohta. Jep, see pole mulle endalegi meelt mööda, kuid kes on naine? Kas nukk, võitleja, lihtsalt kehaline tunnus, ema,...kes? Mis õigused on naisel?
Juurdlemaa sügavale ja põhimõtesse ma praegu ei hakka, kuid võttes asja pinnapealt ja viidates varem kirjutatud ridadele, siis naine ei tohiks kanda casual`i kaugemale kui seda nõuab prügi viimine. Ma ei ole sellejuures upsakas ja ninatark, kõrkus ei puutu asjasse, ma kirjutan seda kõike eeskätt endale ja vaid endale, et mitte jõuda aja möödudes halli laiguni vaid jääda iseendaks, korrigeerides oma stiili vastavalt vanusele ja kasvatades samal ajal elegantsust ja naiselikkust.

Прольются все слова как дождь...(Би-2+Чечерина)

2009-02-17T09:55:00.002+02:00

Head Valentiini päeva!

2009-02-14T10:28:00.003+02:00

Armsad sõbrad, Teie olete minule meeletult kallid! Tänud, et olete minul olemas, Teie olete super!
Ja täna saabub Eestisse minu isiklik elu :))

2009-02-04T21:36:00.002+02:00

et elus oleks vähem kräppi...elada tuleb rõõmsalt...-korrutan ma endale.

Elada tuleb rõõmsalt!(Aitäh, mu kallis!)

2009-02-01T01:04:00.003+02:00

Ei, mul peas praegu naaaaatuke sumiseb, eksole. Klaasike šampust tegi oma töö.

Stockholmi kruiisist kirjutan mingi teine kord. Ehk isegi järgmine, seni aga ütlen vaid et see oli super!
Olin täna tubli naine olnud ja tegin suure pannitäie chilli con carne, paistab et mu tegutsemisvõimed hakkavad tasapisi taastuma peale sessi.
Ja nägin täna esimest korda üht pisikest armsat poissi, kes on tohutult oma isa nägu. Täiesti uskumatu, kuidas keegi saab niivõrd sarnane oma vanemaga olla :) Ja lapsed on on ikka ülivahvad tegelased!
Kas pean ma mainima et tohutult igatsen oma tipsu järgi. Kui mõelda, kui kaua pole me üks teist juba näinud, siis tekkib mul karuema igatsus...kuid suurim rõõm on nendel päevadel kuulda ta asjalik ja samas ka lõbus hääl telefonitoru teises otsas. Igatsen ikka!
Laps ütles kunagi, et "elada tuleb rõõmsalt". Ja tegelikult nii see ongi ju. Kuivõrd palju me mõtleme omale kunstlike probleeme ja elame nendes ennast välja. Kurvastame, satume raevu, solvume...aga elada tuleks lihtsalt (sest lihtsuses peidub elutarkus) ja rõõmsalt.

Hiina Uus Aasta [veidi pilte ilutulestikust]

2009-01-25T10:49:00.006+02:00

Läbi

2009-01-23T15:49:00.002+02:00

Sess on läbi!
Täna korjasin veel oma kotti 3AP. Ja mis kõige tähtsam-üks kursatöö on kaitstud.JEEE!
Ja kuna aju ei funka peale seda suurt hetkel. Annan talle veidi puhkamisaega. Üritan selle ajaga võtta maha jõulukaunistused, mis meil siiani kodus rippuvad. Kuuse ei viigi seekord välja, see on ju alles põlvepikkune ja kasvab pottis.

Varsti juubel:P

2009-01-16T13:51:00.002+02:00

Hetkeks olen olnud üleval 28 tundi jutti. Ja ma pakun välja, et umbes 25 nendest olen ma veetnud arvuti taga.Veel paar tunnikes ja ongi juubel-30 tundi! Vasakult mind vaatavad kolm samasugugse näoga nukut, ees aknalaua peal seisab pott orhideega, mis plaanib varsti-varsti oma õied lahti teha. Paremalt lauapeal seasab pooleteistliitrine õuna-spritzeri pudel, väiksem pudel energiajoogiga ja kohvitass-sürpraiz-sürpaiz-seal on isegi pool tassitäit kohvi järgi.
Alles nüüd tunnen, et silmad hakkavad vaikselt kokku kleepuma, aga sellel ei tohi lasta juhtuda. Arvutis mängib mingi lihtne playlist, kui öösel kuulasin "mandoliine", "legendaarset d`n`b versioonis, "nüüd elan Mustamäel" ja muud säärast kirjut eesti muusikat, siis nüüd vanad rahulikumad klubihitid ja niisama midagi meloodilist. Puhuri just lülitasin välja: kui mul hakkab veidi jahedam, ma ei hakka enam mõtlema unele...tegelikult ma ei mõtlegi...silmad ainult reedavad vist natukese.
Homme, kui kogu see armatuur ja raudbetoon on minu päevaplaanist välja astunud, teen ma omale mõnusa pesa ja olen terve päev seal tekkide ja padjade keskel. Söön ja magan, magan ja söön. Või hoopis, näiteks, minna täna õhtul ööklubisse...no kui olla juba üleval, siis täie mõnuga :P Loodan vaid, et ma leti ääres seal kuskil norskama ei hakka juhuslikult.
Jätkuvalt imestan oma eriala "naiselikuses". Ulme!

Muusika

2009-01-14T13:30:00.004+02:00

Ma püüan mitte kirjutada sessist.

Rabeledes nagu alati mitmel rindel, üritan samal ajal tegeleda ka kodu sisustamisega ja eile sain valmis kaks pisikest eskiisi, need olid küll kiiruga tehtud pliiatsi sodi sisuliselt, kuid minu ettekujutuses on see pilt tehtud õigete ja mittevärisevate joontega, viimistletud pasteelidega heledamates toonides. Jah, ma ei oska hästi joonistada, selles pole midagi kahetseda või kurvastada, see ei ole minule ilmselt lähedane tegevus. Ja mitte iga hinnatud kunstinäitus jätab minus sügava ja põletava tunne. Võibolla, olen mõne kunsti inimese arust liiga tarbilik (jah, tarbekunst meeldib mulle õigupoolest) või maa vastu surutud inimene, kui ei oska tihti näha kunsti kunstis, kuid on olemas ka see kunstiliik, mis paneb ka minu hinge keeled mängima. Minu lähedased tuttavad aimavad kindlasti, millest ma kirjutan hetkel...see on muusika...Sellest pole tavaliselt kunagi piisav. Kindlasti, pole ma kõige vilunum mängija ja mitte parima häälega laulja, kuid ma lihtsalt armastan muusikat. Seda tohib ju ikka teha:) Olen kunagi enda jaoks avastanud seda, et kui kuulan mõnda head teost, siis hinges, kuskil seal ülemiste ribide vahel kajab nagu miski vastu ja iga noot resoneerib erilise tähendusega. Ma olen ilmselt hea kuulaja. Muusikakuulaja.
Staare tihti küsitatakse, mis on nende lemmik muusikastiil või bänd või laulja. Huvitav, kui mina paneks oma eelistused sedasi kirja, kui pikk nimekiri sellest kõigest tuleks välja. Alustaksin mõningate keskaegsete lauludega(El Grillo ka kindlasti nende sees), aga lõpetaksin...ei ma ei lõpetaks, vaid peatuksin praeguses hetkes ja jääksin ootama tuleviku meistriteoseid. Selge see, et nimekirjas valitseks eklektika, aga teisiti ma ei saakski.
Huvitav, mille jaoks mul on siiani meeles Schuberti viimase 8nda lõpetamata sümfoonia(h-moll) kõrvalteema, mis on kirjutatud g-duuris. Nootide kaupa kusjuures.
Ja muusika peas aina heliseb. Praegu Vivaldi siis.

3 eksamit ja päevanali

2009-01-08T21:46:00.003+02:00

Nojah, on jälle sess. Ja minul juba kolm eksamit selja taga. Hommikul ärgates tundsin juba mõnu sellest, et vaimusilmas kujutasin omale ette, kuidas homme samal ajal ma magan. Igatahes selle nädala plaan on täidetud :)
Aga nüüd pidades igapäevast vestlust teemal "kuidas tänane päev läks" mees muuseas mainis, et käis bodypump`is. Ei, no see, et ta käib kaks korda nädalas tööjuures mingisuguses trennis, oli muutunud juba nii pika ajaga iganädalaseks rutiiniks. Vahest tuli ette küll trennide ala vahetus, nagu näiteks võrkpalli asemel tuli jalgpall või vastupidi või mingisugune jõusaal. Täna siis esimest korda bodypump. Isegi praegu selle fakti siia kirjutamine tööb mu näole naeratuse, ma tahaks näha teda trenni ajal :D Muuseas, seal trennis pidavat palju mehi juba käima ja paljud teevad seda suisa detsembrist juba. Seda enam tahaks ma seda näha, või on asi lihtsalt hoopis minu kujutlusvõimes ja naljasoones :D:D, aga arvan, et pilt oleks mitte kõige tõsisemate seast :D

08

2009-01-02T15:35:00.003+02:00

Tehtud!

Lõpetasin töösuhe.
Kandideerisin ja sain sisse Tartu Ülikooli.
Läksin ja lõpetasin prantsuse keele kursuseid.
Läti, Soome, Rootsi reisid-terve perega.
Püüan sisemise stabiilsuse-Thank´s God!
Suvi sai olla puhkamiseks.
Piercing.
Sain unistuse sünnipäeva.
Oma saun.
Seltskonnatantsukursused.

Plaanid 09:

Lõpetada ülikooli.
Leida meelepärane töö.
Jätkuvalt sammuda harmoonia poole. Iseendaga.
Teostada Itaalia reis.
Saada koju köögimööbli :)
Minna trenni.
Ka tantsutrenni.

Sa oled tudeng, kui

2008-12-19T10:18:00.002+02:00

1. Sa ei oota Jõule põnevusega vaid masendusega ja sessieelse stressiga
2. Kaheksas ja kuueteistkümnes nädal on sinu elu kõige närvilisemad ajad
3. Sa uurid jaanuaris mis nädalapäevaks kukkuvad sel aastal Jõulud, Vabariigi aastapäev, 1. mai.
4. Ka suvi lähenemine ei tee sulle head vaid tähendab eelnevat stressi, võibolla isegi pisikest rahustite annust.
5. Õppimine segab töö tegemist. Harva vastupidi.
6. Puhkad aastas kolm nädalat ja see ka augusti kuus enamasti, ülejäänud ajal rabad.
7. Sessi ajal on külmik tühi-sa sööd vaid sööklas.
8. Sa tead peast igasugu kasulike teiste tudengite poolt loodud veebilehtede aadresseid ja oled seal kasutajaks ennast registreerinud.
9. Eelmisest punktist õppejõud ei tea midagi ;)
10. Sa arvad, et umbes kolmandik ainetest, mis sa läbid, on aja raiskamine ja õppekava tühimikute täitmine.

Yeah, right, heategevus!

2008-12-12T11:37:00.002+02:00

Sõitsin reede õhtul Pärnusse ja teel vaatasin loodust. Ilmselt miski ikka meenutab veidi talve, võibolla on see pisike lumekiht maas, või tulekesed, millega kaunistatakse maju, või lihtsalt see eriline ja salapärane talvine taevas. Mul aga meenus kohe eelmisel aastal silma jäänud heategevuskampaaniate rohkus. Heh, miks küll :)
Mäletan suure hulga igasugu mobiiloperaatorite reklaame. Küll tänavalapsed, küll naiste varjupaigad, küll õuekoerad. Võis ju mõelda, et suure valiku tõttu igaüks meist leiab omale kedagi, kellele aidata. Ometi jäi mulle sellest kõigest mikskipärast kommertsimaik suhu. Ühes foorumis lugesin kunagi hiljuti, kuidas mõnedele käivad Jõulud närvidele. Põhjuseks see, et kõigile vaja kingitused sebida ja sööke teha ja raha läheb palju ja liiga palju saginat jne. Ma ei imesta, kui mõnel inimesel käib peast läbi umbes selline tekst: Lastele kingitused, jõulupraad ahju, kuusk tuppa, sugulastele helistada, 100 krooni Lastehaiglale jne.
Ja mitte et see raha oleks tühine abivajajate jaoks, vaid see, kuidas seda abistamist promotakse on minu mõistes natuke vale. Paljud meist ju ei mõtle heategevusele kui sellisele rohkem kui üks kord aastas ja sedagi teeme siis, kui oleme vaadanud vastavaid reklaame nädalakese jagu ja süda mõjutatuna küünlavalgusest, jõulueelsest muinasjuttulisusest, piparkookidest ja toredatest vastavateemalistest lapsepõlvemälestustest läheb leebemaks ja heldemaks. Siis tehakse kõne ära ja ollakse ilmselt endaga ülirahul. Aga misasi see kõik oli, kui mitte hästi läbi mõeldud kommertstrikk. Mis ajal veel, kui mitte nüüd, inimeste hinged on nostalgilisemad, heldamad kui eales varem. Just nüüd olekski õige aeg näidata neile abivajajaid, et suunata neid materiaalsele ja muu aitamisele. Sööta kaks korda aastas kuskil Vabaduse väljakul kodutuid, teha neile isegi tasuta sauna-ja mis on kõige olulisem selle asja juures-olla iseendaga sealjuures ülirahul. Kas sellist heategevust tehakse siis abivajajate pärast või pigem enda rahustamise jaoks. Ausalt, kes meist mäletab orbe või kodutuid suvel, sügisel...
Ma pole heategevuse kui sellise vastane. Absoluutselt mitte! Ja selge see, et lastekodulapsed, näiteks, vajaksid just nimelt Jõuluimet. Aga kas ka kodutud loomad ja vägivalda vastu suunatud asutused? Võibolla hoopis liialdus ja kommertslik lähenemine annetamisele teeb inimeste südad külmemaks? Sest muul ajal vaadates kuskilt "Reporterist" kodutute elust-olust sees istub tunne, et "aga minu panus juba tehtud ju-olen ka tubli".
Õige heategevus, mu meelest, asub kuskil sügaval südames ja talle on never enough. Miski, mis on kristlikusele sarnane, mil me ei saa olla kunagi endaga super rahul ja anda endale pause tegevustes.
Siiski on see raha, mis saadetakse igasugustest Jõuluaktsioonidest ilmselt päris arvestatav. Ainuüksi "Jõulu"-kate on ilmselt juba ligitõmbav paljudele ja abivajajate mured leiavad vastukaja pea igas südames. Ja raha ju ei haise, seega saab seda vastavalt vajadusele ära kasutada kõige siiramates eesmärkides. Ja seda ongi ju vaja. Uus opilaud, soojad riided lastele, kuskile mingi uus tehnika.
Ma sooviksin, et meie ühiskond oleks mõistlikum ja tähelepanelikum üks teise suhtes. Et me märkaks üks teist ja mitte vaid detsembris. Nagu ütles keegi luuletaja: " Hing peab tegema tööd..." Jah, peab. Koguaeg.

Vähem kui ühe tunni pärast

2008-12-10T22:17:00.003+02:00

lähen ma Talle vastu lennujaama ja olen jälle mehe naine mitte ajutine üksikema:) Tunne on sees nii soe ja mõnus, et isegi imestan. Ilma igasugu irooniata. Mul ei ole enam hästi meeles, millal ma olen nii sooja(just nimelt sooja) tunnega Teda kommandeeringutest oodanud. Mis siis, et Teda polnud Eestis kõigest 2 ööd, ajahulk, mis on olnud seni kõige väiksem kogu tema komandeeringutest, olen ma hakanud tundma juba Temast puudust. Kui suurt, seda ma ei oskagi hetkel kosta. Ja ma loen neid kommandeeringute pikkused mitte päevades vaid öödes. Ei, ma ei ole seksihull :D
Kodu on kaunistatud, nädalavahetusel tegime pikaajalise investeeringu ja ostsime pisikese kuuse potis, ehk mitmeks aastaks-nüüd seisab meie kaunitar toas ja Anna-Maria eile ehis ka veidi selle nagu ka palmigi :D
Su eemalolek näitas kui väga ma vajan neid koosveedetud aegu, või on see vaid hetkeline tunne, mis on tingitud üksindusest? Ei oska vist rohkem isiklikuks enam hetkel minna. Ja ega pole vaja ju ka.
Veel 15 minutit ja ma hakkan sättima, ees ootab öine Tallinn ja lennujaam. Ka öine aga elus.
Aitab kirjutamisest tänaseks :)

Täna öösel ma ei maga.

2008-12-09T04:16:00.003+02:00

Vaid õpin.
Kell on 04:16. Kogu normaalne rahvas peaks magama ja seda ta ka teeb. Mina aga mitte, kuid varsti juba ehk. Tean, et homme (no tegelikult juba täna ja vaid mõne tunni pärast) tunnen ma ennast mitte eriti targana ühes teatud aines, millest on minu jaoks kujunenud paras komistuskivi. Ja mis on kõige veidram-ma olen selles täielikult ise süüdi, et ei leia nii palju aega, et teha see omale selgeks. Aga isegi nüüd, halades tervelt mitu lauset sellel teemal, mul pole suurt süümepiine :S

2008-12-04T15:59:00.002+02:00

Mul on nüüd laualamp ja ma saan rahulikult hilisõhtul tööd teha ilma kedagi segamata.
Varsti lõppeb see aasta ja ma tahan hakkata tegelema selle tulemuste koondamistega ja plaanide ehitamisega. Mitte kunagi pole ma leidnud, et see tegevus oleks natukesegi huvitav minu jaoks, kuid arvatavasti on neid asju äärmiselt põnev lugeda aja möödudes. Seda ma ka vaikselt plaanin teha.

Pühapäev ja esmaspäev

2008-12-02T10:55:00.010+02:00

Ega see laps pole asjata ahviaastal sündinud. Igasugused turnimised ja ronimised on alati talle huvi pakkunud. Kolmesel kukkerpall, neljaselt, ehk siis möödunud pühapäeval, seisis ta juba iseseisvalt diivaninajal pea peal. Ütlen enda kohta, et minu jaoks igasugu kukkerpallid ja muu akrobaatika on olnud alati komistuskiviks.
Aga mainides juba korra siin pühapäeva, peaksin vist kirjutama sellest tiba rohkem. Ja juba mitte igasugu keha väänamisest, vaid ikka tegudest.
Päev algas minu jaoks kl.12, sest ma andsin endale luba nii teha. Just sellel kellajal asusid tuppa issi ja tips, et kutsuda mind hommikusöögile. Tradistiooniline nädalavahetuse hommikusöök-mannaputru. Enne seda ma isegi polnud mõelnud sellele, kuivõrd tugev on see manna-traditsioon meie peres ja et see üleüldse on juba mitmeaastaseks traditsiooniks saanud. Ja kui manna saab kodus otsa, siis alati mainib seda mulle mees, ja alati on see tema, kes poes mäletab seda osta. Miks mitte mina? Sest traditsiooni üks osa ongi see, et mannaputru tegemine on pealmiselt meestetegu :))
Peale sööki hakksime aegsasti sättima ennast juba Raekoja platsi poole. 1. Advent ju ikkagi! Tegime lapsega suure töö ja õppisime juba esimese salmikese pähe Jõuluvana jaoks. Veel eelmisel õhtul käis usin kordamine ja viimaste ridade lihvimine.
Kui lõpuks jõudsime Vanalinna, järsku nägin lähenemas teismelist neiu, käes pisike ingel. (Mu kollektsioon täienes). Anna-Maria oli kingitusest väga suures vaimustuses ja mina tundsin, kuidas paar pisarat tahaks välja pugeda-heldusest. See tunne jälitas mind kõik järmised 2,5 tundi.
Seisime pikkas järjekorras Jõuluvana juurde pääsemiseks ja kuulasime koorilaule. Hiljem, kui see võluv protseduur oli juba edukalt läbitud, mõtlesin selle peale, et ilmselt jõulutunne tekitamises on rohkelt "süüdi" Tallinna Vanalinn ise. Mäletan, kui olin veel koolilaps ja käisime emaga aeg-ajalt pealinnas šoppamas ja ka niisama tuulutamas, siis alati oli Vanalinn just see koht, mida võisin lõputult uurida ja vaadata. Kogu see gootilisus, väljapeetus tekitavad minu hinges alati muinasjuttulise tunne.
Tol pühapäeval jõudsin järeldusele, et kui ma peaksin kunagi veetma Jõulud mitte-euroopalikus linnas, siis mul ilmselt tekkiksid raskused minu jaoks "õige" jõulutunnega. Stiilivärk-mis teha :))
Ja õhtul läks meil suureks küpsetamiseks-kokkamiseks. Kuna abikäsi oli kohe mitu, siis saime valmis borši, ahjukartuli köömnetega ja küüslauguga, ahjus küpsetatud verivorste peekoniga ja hapukapsaga ja lõpuks veel kaks kohupiima-vanilje štritslit. Kui mingi osa sellest arsinaalist oli hävitatud, otsustas Anna-Maria, et tore oleks nüüd hüppata emme-issi kõhu peal. Vot ja siis mul oligi tekkinud kahtlane tunne, et ega ma selle söögiga pole lõplikult hüvasti jätnud :P

Esmaspäeval selgus, et me uputame alt naabreid. Nõme! Õhtul, kui tuli mees töölt, selgus et üke vee filtritest on praak. Jube häbi naabrite eest. Esialgu me rikusime neile köögi valgusti konksu (sest valasime oma köögipõranda ja avastasime, et nende konks on kinnitatud meie põranda külge) ja nüüd veel selline jama. Häbiiiii! Õnneks probleem paistab kõrvaldatud olevat. Aga kudagi heastama ja kompenseerima ju peab, ja silma nendele ja teistele naabridele vaatama ka.
Aga aitab blogimisest tänaseks. Peab õppima!

Радости двуязычия

2008-11-29T17:25:00.002+02:00

Маша: Мама, я хочу опять на горку с девочками на санках кататься!
Я: Зая, снег весь уже потаял, его там больше не осталось.
Маша: Ааа, точно! Ну, тогда надо новый снег посаять.

*Ничего неприличного не имелось ввиду;)

*

2008-11-27T08:00:00.002+02:00

Mina: Tere hommikust! Tõuse ülesse, mu päikseke!
Anna-Maria: Ma pole päike-pildid seda näitasid!

Torm toob rahu

2008-11-23T17:58:00.004+02:00

See torm on võluv. Pärastlõunal otsustasime ikka õues ära käia ja kõrvalolevas parkmetsas jalutada. See oli lihtsalt rabav vaadata, kuidas loodus metsikult möllab. Tuisk, lumi, tuul, valguse mängud. Hea oli olla paksult riides, kreemitatud ilmakreemiga näoga ja tunda lõõgastavat soojust jope all. Tuul tantsis puude vahel viies kaasa peenemad männioksad-neid me tõime koju :) Rõõmustas ka see, et nägime kaks korda selle lühikese jalutuskäigu ajal tänavapuhastusautosid. Järelikult linnakodanikud pole jäetud üksi selle lumetormiga vastamisi. Esimest masinat nägime metsas-mingi traktor rookis lumest puhtaks promenaadi teed. Meeldiv oli arusaada, et keegi hoolib inimestest isegi sellises, täiesti ebaolulises, arvestades ilma, kohas.
Aga jalutuskäigu tulemuseks on õhetav nägu ja mitmed head emotsioonid. Mäletan, kuidas mulle meeldis lapsepõlves jalutada iga ilmaga. Mitte vaid siis, kui loodus on rahulik ja naeratab inimestele, aga ka siis, kui astudes kodust välja tead juba ette, et kuivaks sa vaevalt et jääd.
Mina kõndisin täna mööda metsa ja naeratasin vastu tulevatele inimestele. Jah, leidus ka selliseid, kuid mitte palju.
Täna on mul hea!

2008-11-21T18:02:00.002+02:00

Lained, mis lõid üle pea, enam nii ei tee. Tunnen väikest nüristumist oma seisundist, kuid vaadates, kui kaua ma olen juba vastu pidanud, on see kõik köki-möki.
Lugesin täna horoskoopi. Jah, see olin mina. See polnud nädala, päeva ega kuu oma, vaid selline üldine, mis iseloomustav tähtkuju kui sellist. Mis on kõige huvitavam - analüüsides teksti(mis oli üllatavalt väga konkreetne ja otsekohene ja, tunnistan, sisaldas üsna suures koguses mittenormatiivset leksikat) ma jõudsin järeldusele, et üsna palju läheb täppi. Am I scared? Vist mitte, kuid veidi mõtlemisainet on küll olemas.

Aga Jõulud on lähedal. Uudis, eksole! Igatahes, mina tajun seda alates tänasest. See lumesadu oli võluv. Isegi mina, kes muidu talvelembeliste hulka ei kuulu, vahtisin pool päeva aknast välja. Tihti küll püüdsin ennast mõttest, et varsti see kõik ju hakkab sulama...aga mitte veel, mitte veel! Püsigu vaid homseni, palun!

Mu ülioluline mälupulk, kus on peal 4 poolvalmis kursatööd ja 1 tööprojekt, on kadunud. Sellele vidinale ma ei teinud backupi.

Veider

2008-11-13T12:10:00.003+02:00

Veider on see, et pühapäevase saunakäigu ajal Anna-Maria libises ja kukkus nii pahasti, et põse peal ja natuke silma juures tekkis sinakas ja pisike, alla 1 cm pikk kriim, kuid tugev ja sügav.
Teisipäeval rääkisime kasvatajaga, et vaata kui tobe sinaka on laps nädalavahetusel saanud. Ta siis tundis veidi huvi, kuidas see juhtus.
Mina: Anna-Maria kukkus saunas.
Mees: Mitte saunas, vaid eesruumis!
Kasvataja: Aaa, kahju.
Mina: Nojah, tuli duššist välja ja libises seal eesruumis, sai vist terve küljega haiget, põrkas põranda vastu.
Mees: Mitte põranda vastu, vaid ukse vastu!
Mina: Ei, ei olnud ukse vastu.
Mees: Oli, oli küll, ma kuulsin.
...
Kasvataja: Aga õla peal pole jälge, ega ju?
Mina: Pole jah...ainult põse peal.
Kasvataja: Aaa...noojahh.

Anna-Maria ka keeldus mikskipärast rääkimast kasvatajale, kus ta kukkus. Ja tunne jäi no niii veider ja piinlik, nagu meie oleks last sõna otseses mõttes peksnud ja ei suutnud omavahel kokku leppida, kumba pidi valetada.

Elu värvid

2008-11-07T11:35:00.006+02:00

On värvilisi pilte ja on must-valgeid. Maailm ise on kirju, kuid viimasel ajal täheldan ma aina tihedamini seda, et inimesed kipuvad nägema maailma must-valgelt. Pean silmis just oma tuttavate (ja mitte ainult tuttavate) blogid, kus ollakse ju tavaliselt siiras oma väljaütlemistes. Misjaoks see must-valge maailmavaade?
Seoses sellega tuleb mulle meelde üks reisilugu. Olin siis veel noorem, nn. korralik viieline neiu, kui sattusin ühele ekskursioonile. Muusikutega. Nende nimed ja ekskursiooni täpsem sisu ei oma praegu mitte mingit tähtsust. Olgu öeldud vaid see, et meie rühmas olid nii kuulsused kui ka algajad ja ekskursiooni eesmärk oli meelelahutusest väga kaugel. Häälestasin ennast tõsisele lainele, eelaimates rikkaliku kultuurset kogemust. Esialgu kõik paistiski äärmiselt huvitav ja põhjapanev, kuid öösel olukord kujunes osadel välja tavaliseks läbuks kahtlases hotellis (kuhu meid kõiki majutati) musta voodipesuga, prussakatega ja lutikatega. Meie kolm korraliku ja tõsist neiu läksime ööbima selle peale bussi tagasi ja olime välja kuulutatud sellepärast pirtsutajateks.
Kokkuvõttes, kui me jõudsime Eestisse tagasi, oli meie korralikul kolmikul tunne, et kõik need ülejäänud kaasreisijad on tegelikult väga valed inimesed, ja kuidas nad küll võivad segada kokkupuudet kunstiga mingi mõttetu joominguga.
A siis ma olin veel teismeline, sellepärast jõudsingi nii kiiresti järeldusele ja mõistsin nii kergelt kohut inimeste üle. Must-valgelt.
Järgmisel ekskursioonil sama seltskonnaga, ma täheldasin juba seda, et inimesed lõõgastuvad õhtu saabudes peale pikka teed, et joovad palju tegelikult vaid 2-3 inimest ja ülejäänud lihtsalt naudivad üks teise seltskonda hea veini kõrval. Pilt muutus värviliseks.
Olen mikskipärast täheldanud, et inimesed kipuvad mõtlema mõnedest maailmaasjadest siiski üsna radikaalselt. Kusjuures blogide näitel polegi need asjad sugugi mitte sellised, mis mõjutaks elu kulgemist või (vabandust) oleksid üleüldse olulised oma elu elamiseks.
Miks küll on nii palju olnud viimasel ajal fraase, ala "kui loll üks naine saab olla, kui...", "nad kõik on..."? Ema on mulle kunagi õpetanud mitte imestada...elus võib ju kõike ette tulla ja imestada teiste inimeste elude üle ei tasu. See on mõjutanud mind nii palju, et elu mõistmine on läinud tunduvalt värvikamaks, ma võin öelda, et iga aastaga näen ma aina rohkem toone ja varjundeid. Mäletan hästi, kui olin 17-aastane, kõndisin mööda trepikoda ja arutasin, et maksimalism on tegelikult hästi tore nähtus ja mulle see meeldib nii palju, et ma tahangi elada sedamoodi oma elu, mitte teisiti. Nüüd aga tundub mulle, et must-valge mõtteviis on küll lihtsam, kuid mitte täiuslikum. Järeldan seda oma elu kogemusest. Juba ainuüksi pereelu, kus käib alatasa mäng kompromissidele eeldab paindliku mõtteviisi.
Mu elu oleks selge ja lihtne, kui poleks 10 suudlust, nüüd olen ma jälle segaduses.

Eile

2008-11-03T10:51:00.002+02:00

jalutasime terve päeva kõik koos. Anna-Maria oli väga tubli ja tundub et käru sõltuvusest oleme me edukalt lahti saanud.
Terve päev Vanalinnas ja selle ääres. Nukuteater jäi meile vahepeal tee peale ja otsustasime käia sealt läbi lootuses saada veel mõned piletid jõulukuuks. Saimegi. Esialgu tegime vaid broneeringu. Nüüd peab veel meeles pidama, et piletid välja ka osta.
Vanalinn aga elab oma salapärast elu edasi. Varsti juba jõuab kätte see imeline aeg - Jõuluaeg ja kõik on nagu ootel. Mõned liiga agarad ettevõtjad on muidugi juba jõudnud kaunistada oma tulukohtasid kuuskedega ja tuledega, aga mikskipärast ei häiri see silma, nagu see on tavaliselt olnud.
Olime peaaegu jõudnud Viru väravate juurde, kui meie lähestikku jõudis üks paarikene. Noored olid hõivatud vaid üks teisega, neiu kõndis kõnnitee ääres seisva De La Gardea kaubanduskeskuse sokli väljaulatuva osa peal, ja noormees teenis vapralt toena, siis hüppas neiu tee peale tagasi ja paar kallistas.
Anna-Maria: "Emme, miks nad niiviisi teevad?"
Mina: "Neil on hea koos olla" :)
A.-M.:"Miks?"
M.: "Sest nad on armunud."
A.-M.: "Aga Teie?"
...

Jätkuvalt tudeng

2008-10-29T12:18:00.002+02:00

Ilus kena sõbrants Aleksandra palus kirjutada, kui ilus ja kena ta on. Kirjutan. Ja tegelikult on ka nii.
Aga nüüd oma elust siis. Kiire on. Jõuan teadvustada vaid seda et pean hommikul ärkama ja õhtul magama minema. Keeruline, aga paraku teisiti hetkel pole võimalik ja spurt ilmselt kestab Jõuludeni. Nädalavahetuseti vaid saan paar tunnikest oma rutiinist välja saamiseks ja sellega kõik tavaliselt piirdub. Ja selle teadvustamine polegi valus. Üldse mitte. Selline masinlik eluviis on tegelikult isegi hea mõnes mõttes. See ei lase mõelda palju enda hetkelisest hingeseisust ja muudest aega ja põhjaliku mõtisklemist nõudvatest asjaoludest.
Kuhjaga erinevaid projekte ja töid. Mõtlen vahest, kui "naiselik" on minu eriala. Metall, raudbetoon, uuesti metall. Vähemasti ei ole asi enam niivõrd tehniline nagu kõik need eelmised 4 aastat. Pluss veel üks häbivaarne differentsiaalvõrrandite võlg.
Nüüd ongi imelik tunne, sest ma kirjutan parasjagu sellest, mis mind üsna vähe kõigutab ja ei valmista muret. Ja see polegi fassaad, et trükkida valmis midagi sellist, mis on nii teistjärguline, et sellest saab vabalt ja emotsioonideta kirjutada, vaid see ongi see, mis neelab suurema osa ajast ja jätab mulle vaid jäägid. Yeah, it is cool to be a student!

2008-10-27T10:39:00.001+02:00

I am an
Iris

What Flower
Are You?

2008-10-27T10:08:00.001+02:00

Lugesin hiljuti ühe huvitava inimese postituse nimega "Ringiga tagasi". Ka mina olen selles seisus hetkel. Aga tundub et mitte ringiga on minu puhul tegemist, vaid spiraaliga, millel laieneb raadius ja võimalik et see kurv oli viimane. Aitab hädadest :)

4 aastat emadust

2008-10-21T15:16:00.002+03:00

juba! 4 aastat saab mõne tunni pärast sellest hetkest kui minust sai emme ja meie lapsuke nägi esimest korda ilmavalgust.
Palju õnne meile kõigile!

Hüljatud

2008-10-16T17:28:00.002+03:00

See lugu tühermaalt leitud lapsest ei saa mitte hingest minna. Vähemalt nii ma arvasin tükk aega. Esmaspäeval, kui tulin aga kooli ja jagasin hirmutavat uudist tuttavatega, aga reaktsioon polnud sugugi mitte alati selline, millist ma ootasin. Siis märkasin asjaolu, et osa mehi on oma mõtlemisviisiga veel täitsa kaugel lastest olgu nad kasvõi ise juba abielus. Juba väga rase naine on nende mõistes lihtsalt paks ja hüljatud laps...lihtsalt..no ja siis.
Ja see riivas tundeid. Mõtlesin sellele, kuidas lugesime seda uudist internetist, kuidas tundsime pisikesele tüdrukule kaasa, mäletan seda klompi kurgus...ka minu abikaasal. Ja need pisarad. Kaastundest.
Ja nendel on ükskõik. Nad joovad oma hommikust kohvi kontoris, loevad lehte ja laisalt liikuvad oma töökohtade poole, et lahendada laste probleeme. Mul nimelt ei lähe meelest, kuidas üks sotsiaalametnik pajatas telekas, et pole vaja tuua mänguasju, sööke ega mitte midagi muud. Lapsel on kõike piisavas kogus olemas ja temaga tegeleb haiglapersonaal. Aga lapsel pole ju ema ega ühtegi lähedast isikut, kes teda kallistaks ja paitaks. Ma ei usu, et kõik need abi pakkunud inimesed tahtsid vaid materiaalselt seda last toetada. Ja haiglas sellist inimest, kes oleks ema eest, ka ju paraku ei leidu. Kurb!
Aga mõtlemisainet võin pakkuda natukese kah. Tsiteerin "Pöialpoissi": " Elas kord puuraidur oma seitsme lapsega, kellest noorimat kutsuti Pöialpoisiks. Ühel päeval ütles puuraidur oma naisele: "Me peame lastest lahti saama, sest meil pole enam midagi süüa ja meil pole ka raha. Ma ei taha näha, kuidas nad nälga surevad." Järgmisel hommikul asusid kõik metsa poole teele...Varsti jätsid vanemad nad tihedasse metsa maha."

Linn, tants ja sünnipäev

2008-10-13T10:21:00.005+03:00

Kas te pole kunagi vaadelnud suurelinna elu? Mitte et Tallinn selle definitsiooni alla käiks täie õigusega, aga siiski on see ainus suurem linn siin Eestis. Ma vahest vaatan neid inimesi, kes mulle ülekäigurajal vastu tulevad. Südalinnas on see eriti huvitav tegevus. Sulanduda rahvamassiga ja lihtsalt voolata kuni oma sihtpunktini vaadeldes seda teistmoodi elu-elu kesklinnas. Nii palju huvitavaid ja teistmoodi inimesi. Ka see vanamemm, kes räägib valjusti iseendaga vahet pidamata, teismelised emod, beibed, ärinaised seelikutes põlvedeni, ärimehed, teisaldatavad autod, tuvid, kodutud jm.
Rääkides kodututest, ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema, miks on reeglina just nemad need, kes toidavad õuekoeri, kasse ja lindu. Jagasin oma tähelepaneku mehega ja ta arvas sama, mis minagi sisimas, ehk seda, et ilmselt need inimesed tunnevad õueloomadega teatud samasust või sugulust. Nad jagavad oma viimast toitu nendega, kes midagi vastu ei saa anda, kas mitte see ongi ülim heategevus.

Aga rääkides meie elust sel perioodil, mil ma ei kirjutanud, siis meil on natuke uudist kah :)
Nimelt, emme-issi läksid oma lapsukese sammudel ja hakkasid ka peotantsuga tegelema. See sai aga võimalikuks ainult tänu sellele, et Maša ise jäi Pärnusse suvitama vanaemadega. Ja mu ema leidis lapsele kohe tegevust. 1 kord nädalas muusikaring, 2 korda nädalas peotants (seekord täitsa ehtne ja endast vanemate lastega-õpetaja kiitis teda väga-ja mina pean muidugi kohe sellega eputama :D) ja 1 kord käsitööring. Tips tahab loomulikult käia tantsimas vähemalt 5 korda nädalas :D , aga paraku tihedam kui praegu pole vist eriti võimalik :D
Selle aja sisse mahtus ära ka mehe uhke juubel. Oli see ju esimene tema juubel, mil me saime koos veeta. Eelmise ajal oli ta siis sõjaväes ja ma sain kõigest kirjaga teda õnnitleda. Seekord aga oli meie korter sõpru täis, kingitused, naer ja head emotsioonid. Sünnipäevalaps jäi igatahes rahule. Ja see ongi pealmine antud juhul.

Trash the dress ja veel nii mõndagi

2008-10-05T08:46:00.005+03:00

Eile oli siis see päev, mil panin pulmakleidi tagasi selga. Ei, tegemist polnud pulmaga, ega millegiga, mis sellega seondub, vaid fotosessiooniga. Õigemini osaga sellest.
A ma kõiki häid pilte siin ei näita, vaid osa.

Üle 5 aasta

2008-09-29T09:41:00.002+03:00

olen ma olnud ilma isikliku klaverita. Ilmselt keegi muigab sellise mure peale, aga minu jaoks on kõik need aastad mu elamises miskit nagu puudu olnud. Nüüd ma tahan osta ühe pruuni iluduse ja kui ma ümber mikskipärast ei mõtle, siis ma juba otsin selle.

Aruanne :)

2008-09-28T21:51:00.003+03:00

Kiire oli. Lühidalt siis: käisid külas sugulased Venemaalt ja sõitsid juba teisipäeval tagasi, reedel emal oli Juubel. Koolis on selline aine nagu "Arvestuse alused", mis toob kaasa endaga igal reedel väikse masenduse. Remondiga on vist varsti juba ühel pool, ja meie söögilaud asetseb juba köögis. Saime täna Pärnust suure palmi. Käisime mina-mees-laps Tudengipäevade avaparaadil. Tipsul olid emotsioonid laes! Tunnen puudust suvest, merest, rannast. Tahan soojale maale, aru saada juba differentsiaalvõrrandid ja bambusest kassettrulood köögiakna peale.

Rändajad

2008-09-12T15:52:00.004+03:00

create your own visited country map
or check our Venice travel guide

Täpselt nii paljudes riikides olen ma käinud, kui sellel kaardil ära märgitud. Päris palju ja siiski liiga vähe. Suuremaks tundub see ala kindlasti tänu Venemaale, kust me ootame ka külalisi juba sellel teisipäeval. Pole peaaegu 20 aastat üksteist näinud. Seega kaks tulevast nädalat on kindlasti põnevust täis! :D

Tantsutunnid

2008-09-04T08:10:00.003+03:00

Eile oli musudrillal esimene tantsutund...peotantsutund...Revalias. Kodus eelnevalt rääkisime lapsega sel teemal ja ta nii hirmsat moodi sinna kibeles, et päevaunest ei tulnud mitte midagi välja. Kartsin, et ta on seetõttu seal kohapeal üleväsinud, aga...kõik läks perfektselt!
Jõudsime kohale veidi varem, et laps saaks tutvuda olukorraga ja vaadata veidi ringi. Parasjagu oli suures saalis käimas üks tantsutund suuremate lastega, kes kõik juba seisid paaris ja harjutasid mu meelest aeglast valssi. Poleks iial arvanud, et üks harjutamise vaatepilt võib nii lummav olla! Anna-Maria seisis tükk aega nagu valatult ja vaatas suurte silmadega neid paarikesi.
Täitsime vajalikud paberid ja varsti algas tund. Merle Klandorf rääkis meile paar sõna juttu juhatajana ja kaks esimest korda lubati vanematel olla tunnis juures. Anna-Maria oli sillas! Lõpuks ometi ta sai oma ihaldatud tantsutundi! Oh seda peegli ees keerutamist ja tantsimist!
Esialgu lapsed tantsisid ringis, siis lubati soovijatel tulla ringi keskele soleerima. Arvake ära, kas minu laps tahtis ära proovida?? No muidugi! Ta sai sinna teisena ja paistis üleüldse terve tunni jooksul väga õnnelik. Tunni lõpus ta jooksis mu juurde ja kilkas rõõmust: "Emme, sa kuulsid, nad ootavad meid homme jälle tundi! Homme tuleme jälle!" Ma olin ka õnnelik. Kahju oli vaid sellest, et issi jäi ukse taga ja pidi seal nii kaua aega igavlema.

Laupäeval käisime kõrgel

2008-09-01T10:43:00.009+03:00

Et lüüa läbi selles elus

2008-08-28T17:20:00.003+03:00

on vaja mõelda nagu mees, näha välja nagu naine ja töötada nagu hobune.
Seda pole mina välja mõelnud vaid ühest saatest välja rebinud. Ja rääkige mulle pärast, et meil pole feminismi ajastu käes. Njah, isegi mees peab olema iga naissoost isendi jaoks sobilik. Tore, nunnu, romantiline, tundeline, piisavalt sentimentaalne ja õrn. Vahelduseks ka mehelik ( koopaajastust ilmselt pärandatud erutaja) et loomalike instinkte tööle panna. Kui isend ei sobi, teda lihtsalt vahetatakse välja. Elu on kirev, meie ka selle sees.
Muuseas, hobune on ainus loom, kelle sisse tohib naelu sisse lüüa. Seda ka ei mõelnud mina välja.

Cosmopoliitiline lähenemine...tibid

2008-08-26T09:05:00.004+03:00

Reedel käisime jooga trennis. Neljakesi. Tibidega. Liigutused, mis olid minule tuttavad juba mõnda aega body&mind tüüpi trennist said hoopis uue tähenduse klassikalise jooga tunnis. Esiteks, polnud muusikat, mida ma arvasin, et vajan nagu õhku trenni ajal. Juhendaja ise ei teinud kaasa peaaegu mitte midagi, vaid juhendas sõnadega, mida ja kuidas vaja teha. See mõjus üsna teistmoodi, kuna ma avastasin, et oma keha liigutuste koordineerimine läbi kõrva kuulmise võib olla väga kasulik tegevus. Sellel ajal kontsentreerud vaid enda kehale ja juhendaja hääl on üks vähestest asjadest, mida sa üleüldse paned enda ümber tähele. Väga teistmoodi tunne. Mina ja mu keha. Kusjuures ei mõju halvasti ka see asjaolu et lahtise akna taga toimub kirev ja vali Vanalinna elu koos selle iseloomustavate häältega ja erinevat värvi inimestega.
Peale trenni otsustasime minna kohvikusse. No ja naerda nii, nagu ma teen seda oma tibidega...ma ei tea, kas see on võimalik kellegi teisega. Tasapisi hakkasime täheldama, et teisi inimesi meie ümber hakkab vähemaks jääma ja lõpuks olime kohvikus täiesti üksi. Või õigemini neljakesi. Selgus et kohvikus oli juhtunud kanalisatsiooni avarii ja uusi kliente lihtsalt ei võetud vastu ja meid...nad välja lihtsalt ei ajanud, ja üksainus klienditeenindaja (meesterahvas ka pealekauba pidi terve õhtu otsa kuulama meie naistejutud. Mnjah, nüüd on ta vist tunduvalt haritum kõiges, mis puudutab naisi.
Koju jõudsin hilisõhtul katkise mobiiliga ja katkise kingaga (kusjuures kahes kohas :S ). Kinga stoori on märkimisväärt. Joostes mööda Vanalinna, et jõuda trennile täheldasin et ühel plätal on rihm katki. No pole hullu! Kui aga olime juba hilisõhtul teel tagasi auto poole jäin ma kinni kontsaga teekivide vahele. Ei edasi, ei tagasi. Sikutasin, mis ma sikutasin, aga kätte ei saanud. Lõpuks sain kätte kinga, kui mitte kontsa. See jäi sinna sisse. No ja siis hakkasin ma viimast võtmedega sealt vahelt nokima. Korraks tuli katkestada, sest vastu tuli auto ja pidime andma talle teed, aga lõpuks siiski lendas konts pauguga teekivide vahelt välja. Õnneks teiselt täheldasid, kuhu täpselt ta lendas, muidu ma otsiks seda tükk aega seal pimedas veel.

Järgmisel päeval oli plaanis samuti kokkukas sõbrantsidega. Seekord juba viiekesi.
....Nimeta baar oma odavate kokteilidega ja ülerahvastusega.
Koju tulin valutavate naerust kõrvaatagustega.

Pühapäeval olin ontlid koduperenaine. Õhtul käisime Tabasalu ujulas, kus Anna-Maria suutis nii õnnetult libiseda duširuumis, et sai omale punetava põse :S Kuid õnneks polnud vigastus suur ja tänaseks vist juba unustatud. Peale ujulat käisime Babyback-is söömas. USA söök...mmm...

Muide, millal see paha ilm ükskord üle läheb?

Põrand

2008-08-21T11:41:00.002+03:00

Jee! Meil hakkab tekkima kööki põrandataoline ollus! Nüüd saab juba vaikselt aimu, et see on suisa korteri osa. Edu meile!

ÖÖLAULUPIDU

2008-08-20T10:24:00.002+03:00

Mina olin see, kes oli kindlalt veendunud et ei lähe öölaulupeole, et ei vaja karaoketamist suure rahvahulga sees, ja lõpude lõpuks mul pole lapsehoidjat selleks ööks kuskilt võtta.
Õhtul sättisime ennast teleka ees, klõpsasime kanaleid, kui järsku kuulsime Metsatölli röökimist. Teadsin seda juba enne, et mu mees kibeleb hirmsat moodi sinna minna, aga kuna mina keeldusin sellest nii kategooriliselt, siis ise üksi ta ka minna ei tahtnud. Siis aga kui nägime telekast, mis seal tegelikult toimub, polnud ma enam oma otsuses nii kindel. Kuid üks probleem oli ikka alles, nimelt ma olen tuline vastane kui võetakse oma pisikesed lapsed öistele üritustele. Mees aga oli veenavalt kindel, et seekord on see okei! Kahtlesin ikka, aga vaatamata sellele panin omale tekli pähe ja last soojalt riidesse, võtsime ühe väikse baikatekki kaasa ja läksime.
Linnas oli väga elav liiklus. Narva maantee ja Pirita tee olid autosid täis ja osadel autodel olid Eesti lipp küljes. Mõned kuulasid valjusti trummi ja bussi oma autos. Bussid olid rahvast täis, taksod, lipud, naeratavad inimesed.
Parkida loomulikult polnud eikuskile, nii et pidime oma auto jätma peaaegu et Pirita TOP´i juurde ja kõndima parajalt pika maa, enne kui jõudsime õigese kohta.

Kas ma pean ütlema, et oli võimas tunne seal olla? Sel hetkel ma enam ei mõelnud, kes ma õige selles kohas olen. Nautisin lihtsalt seda ühtset tunnet ja... heatahtelisust.

Laps oli sillas üritusest ja ma tean, et ta jätab seda omale eluks ajaks meelde. Täna juba ütles, et tahab veel öösel kontserdile minna :))

Rohkem ma paksu unise peaga kirjutada ei suuda hetkel

Esimene viieaastak selja taga!

2008-08-18T11:49:00.008+03:00

Muuseas "mustrikad" ei tähenda mustikaid vaid musti sõstru.

Vahest mõtlen, et ega ma niisama ehitust omal ajal valisin õpimiseks. See on ala, mis armastab rahu in principe, tsiviilne rajamine on rahumeelne loomine. Kunagi küsisin ka oma mehe käest, miks ta kaitseväelaseks hakkas, kui ta sõda vihkab. Vastuseks sain: et oleks rahu!

13-14. augustil täitus meie esimene viieaastak. Mitte perena vaid paarina. Uskumatu, kunagi ma mõtlesin sellele ajale nagu kaugele tulevikule ja nüüdseks on see aeg käes ja tuli märkamatult iseenesest. Et seda päeva tähistada, oli mees soetanud piletid tsirkusesse, kuhu me loomulikult jäime veidi hiljaks, jooksime kohale suisa, et lugeda väikse valge paberi pealt et "Tänane etendus jääb tehniliste põhjuste pärast ära. Piletid kehtivad järgmistele etendustele." Tore :)
Järgmisel päeval olime jälle kohal, seekord tulime varakult, leidsime omale sobivad kohad ja sõime roosa suhkruvatti. Anna-Maria sõi taolist maiustust esimest korda elus ja seetõttu suhtus asjasse ettevaatlikult. Etendus ise oli mage, igav ja mõtetu. Kuid lapsed olid ilmselgelt sillas, Anna-Maria polnud erand ja kiljus ja naeras etenduse ajal väga üheselt mõistetavalt. Ainus asi, mis me lootsime ja ootasime ja mis ei täitunud, oli elevant. Seega pühapäeval käisime loomaaias. See oli väga mõnus käik, mis lõpes sealoleval mänguväljakul. Anna-Maria tahtis hirmat moodi liugu lasta ja turnida. Viimast tegevust sai rakendada suurel turnimisseadel või kuidas ta nimetakse. Ühesõnaga koonusekujuline mitmemetri pikkune köidest ja teraspostist koosnev ronimisseade. Anna-Maria ronis all, kui minul tuli kange isu ka veidi katsetada. Naljakas, eksole, aga see päris esimene kord ka polnud, kui ma avastan enda jaoks mänguväljaku rõõme. Issi oli nõus valvata last kahe eest ja nii ma hakkasin omale lapsepõle meelde tuletama. Ilm oli lämbe ja ületades 2/3 kogu kõrgusest oli juba sauna tunne peal. Pealekauba issi, kes ootas mind all tahtis ka proovida ja nii ma otsustasin tagasi pöörduda. Issi käis üleval ära ja tuli tagasi umbes minutiga, mille pärast pälvis ühe poissi küsimuse: Kas sa oled pätt või? :D Isiklikult loodan, et mitte.
Õhtul sõime jäätist, jõime limanamat ja naturaalset kalja. Mõnus!

2008-08-12T21:27:00.002+03:00

Ilmad on olnud nii ja naa, tahaks nagu minna välja, alles oled sellest mõelnud, kui hakkab vihma kallama. Eile vedasime ennast siiski korra kesklinna tipsuga, siis õhtul mänguväljakule. Saime seal kokku mu kursaõega ja ta pojaga ja õhtu läks väga põnevaks. Lõpuks hakkasime letsu mängima. Oi, see oli päeva parim aeg! Mis siis, et olime kõigest viiekesi ja meie seas oli kõigest kaks last :) Lõpuks olin märganud, et kõik emmed ja issid, kes tulid oma lapsukestega too õhtu mänguväljakule ja istusid soliidselt pinkide peal, jälgisid tegelikult silmadega meid :) See oli lapsepõlve hetk üle mitu-mitu aastat.
Täna käisime aga rannas. Esimest korda ei puhunud täna tuult mere ääres ja me käisime isegi lapsega ujumas. Läbipaistev vesi, nii haruldane meie meri puhul ja samas nii uskumatult hea ja värskendav. Alles tagasiteel oma asjade juurde avastasin et vetelpääastajate putka peal lehvib punane lipp. Hehee, aga vesi tundus ju nii puhas!

Make love, not war!

2008-08-09T20:03:00.002+03:00

Mõtlen sellest nüüd, kuskil telekas jooksevad uudised. Ei taha mõelda, kumb neist on õiglane, kes mitte. Lihtsalt valus on vaadata pisaraid, raketilaske ja ruiine. Armastage üks teist, ärge sõdige!

08.08.08

2008-08-08T09:00:00.002+03:00

Lühidalt.
Kolmapäeval olin ma haige. Kõrge palavik ja külmavärinad, kuid tuli mees ja ravis mu saunaga terveks, nii et hommikuks oli järgi vaid vahest tuntav peavalu.
Eile oli asjalik päev, sai tibinaga veidi väljas käidud ja asju ajatud. Saatsime mu ema mehele õnnitluskaardi, tal pühapäeval juubel.
Täna on õues pime, kuid on reede ja tuju seetõttu hea.

Tuli meelde...

2008-08-05T16:14:00.002+03:00

Ükskord sel suvel Anna-Maria käis vanaemaga maal. Tuli koju ja jäime lobisema, issi aga läks välja vanaema saatma. Rääkisime, kuidas ja mis maal huvitavat on, kui ühtäkki, laps mureliku näoga sõnab: Kus on mu KÜPSIS?
Emme: Mis KÜPSIS?
A-M: Mulle naabritädi maalt andis. Küpsis!!!!
E:???
A-M: KUS ON MINUUUU KÜSPSIIIIS?
Hakkame otsims siis seda küpsist, Anna-Marial nägu krimpsus ja tundub, et varsti läheb nutuks. Aga tundub, et mida pole on küpsis. Mis teha.
Issi astub uksest sisse. Anna-Maria jookseb tema juurde muret kurta: Issi, ma kaotasin oma küpsise ära!
I: Kus ta olla saab?
A-M(mõtisklevalt): Ta on mul kõhus, ma vist sõin ta ära.

2008-08-04T11:21:00.000+03:00

Teen seda postitust offline`s, hiljem teen lihtsalt copy-paste.

Selle aja jooksul, mil ma polnud midagi kirjutanud mahtusid kolm reisi: maale-Soome-maale. Praegugi olen siin maal, istun mõnusalt jahedas söögitoas, väljas laulavad kooris mingid putukad ja minu ümber tiirlevad mõned toredad kärbsed J

Et alustada kõik algusest, siis reisid algasid sellega et mu mehel hakkas puhkus. Tore ju! See sammune puhkus oli plaaneeritud päevase täpsustega juba enne ära, nii et mõtlemiseks –mis, kus ja kuidas, enam polnud vajadust. Nii me pakkisimegi oma asjad, panime autole hääled sisse ja läksime maale.Peaaegu nädalaks. Küll aga väikse pausiga linnas nädala keskel, mil saime kokku tütrekese ristiisa perega.

Öelda, et me maal puhkasime, on vale. Selle lühikese ajaga sai tehtud nii mõndagi ja rohkemgi. Remonditööd, värvimine, torud, elektritööd. Seda oli kokkuvõttes palju. Aga parim sellest kõigest oli see, et meie issi kunagine mängumaja sai uue välimuse ja ehk varsti on juba sellises seisus, et meie piiga saaks ka seal mängida. Stiili poolest kuulub nüüd see majake Skandinaavia majade hulka. Selline minimiseeritud Rootsi või Norra mereäärne maja.

Reede õhtul olime tagasi Pärnus koos uude vihtadega, piparmündiga ja muu toreda kraamiga, mis annab tuua maalt.

Kiir laupäev, mis möödus juuksuris, poodides, asju pakkides ja Tallinna poole sõites.

Ja pühapäev, mil algas ametlikult meie Soome reis. Ärkamine polnud niivõrd raske, kui liiga varane, eriti kui arvestada seda, et ma pakkisin asju pool ööd ja segasin sellega teiste und. Viisime asju autosse ja suundusime sadamasse. Laev oli suur, jategemist lapsega jagus. Käisime mängimas kolmes mängutoas, Anna-Maria leidis omale laeval sõbranna ja mõlemad said omale kehamaalinguid. Meie tips tahtis omale loomulikult saada lepatriinu ja hobuse. Miks ma ei imesta? J Issi eelistas tududa, nagu ka meie vanaema.

Jõudsime Helsingisse, sõitsime edukalt linnast välja (ei mingit eksimist) ja siis algaski kõige pikem osa meie teekonnast. Nimelt pidime läbima veel pea 500 km, enne kui oleksime mu ema maja ukse ees peatunud. Esialgu oli kõik väga tore. Autoban ja tutvumine soome liikluskultuuriga, kuid juba peale Lahtit oli mul võhm väljas vaadates kaardi. Sõita oli veel jäänud väga palju. Jyväskylas tuli see jaks tagasi, kuna sellega läbisime umbes pool teed ja teine pool läks juba rõõmsamalt. Vaatasime ja nautisime järvede vaateid, mis avanesid kordamööda vasakul ja paremal, tõusude järel avanesid fantastilised panoraamid meid ümbritsevale maailmale. Võimas tunne ja palju õnne soomlastele ja ülejäänud Skandinaaviale-neid on õnnistatud selle iseloomuliku graniiti kihiga pinnases. Mitte ainult ehitajana ütlen ma seda, vaid ka esteetikuna. Vaadates neid rahnusid ja kaljusid, tekkib silme ees pilt, kuidas mitu miljonit aastaid tagasi astus tagasi järjekordne Jääaeg ja jättis enda järgi neid suured kamakad koristamata.

Kell oli ca 16.40 kui me jõudsime lõpuks kohale. Hommikusest ärkamisest oli möödas peaaegu 12 tundi.

Rõõmus vastuvõtt, söömine-joomine, majutamine ja me olemegi Soomes! Ja veel pesuehtsas Soomes! Mitte kuskil suures linnas, mis sarnaneb teistele Põhjamaade suurlinnadele, vaid sellises kohas, kus elu oli, on ja jääb ilmselt alati voolama rahulikus, vaikses tempos.

Lähme nüüd kiiremini: järgmisel päeval oli meie pulmaaastapäev. Palju õnne meile! Midagi erilist ei teinud, hommikul ainult sain oma armsa kingituse kätte ja õhtul sõime väga head torti. Ämm ei õnnitlenud...naljakas :D

Esimesed kolm päeva kallas vahelduva eduga vihma ja ilm oli....pime. Neljapäeval käisime Kalajokis Jukujukumaal ja seejärel kalarestoranis. Nähes hiljem siin Eestis Vembu-Tembumaa reklaami, mees sõnas, et ei tea, kas julgekski nüüd peale sellist ülivägevat kogemust jukujukumaal minna sinna ja hakata võrdlema need kaks kohta. Aga jah, tore oli Kalajokis küll ja sinna võiks veel tagasi tulla. Teel sinna käisime läbi Vaskikellost, kohast, mida mina ja laps armastame juba aasta aega. Kellade mõju on seal niivõrd mitmekordistatud, et sa võid unustada ennast selles suurtest ja väikestest kelladest ja kellukestest väristatud õhus ära. Suurema osa seal veedetud ajast tundsin, et mul on klomp kurbus ja ma usinalt neelan alla need pisarahakatised, et mitte näidata teistele seda oma nõrkust. Vaskikello on koht minu jaoks!

Reedel käisime kesämökis J ehk suvilas. Naabride omas. See oli üks tuhandetest majadest, mis seisavad kohe järve või mere kaldal ja lummastavad oma olemusega ja välimusega turiste, kes vahivad neid suu ammuli kuskilt laevadest või autodest ja fantaseerivad, kui hea oleks omada üks selline kuskil tsivilisatsioonist veidi eemal.

Seal kesämökis proovisime esimest korda pannkooke, mis olid valmistatud lõkke peal (tulles Eestisse tagasi mees esimese asjana ostis meile ka sellise panni). Aga kõike unustamatuim reedene kogemus oli hoopis soome saun. See saun ei ole see, mis on kinnistunud meie ajudesse nagu arusaam kuivast puust tehtud saunast elektrikerisega, vaid hoopis miski väga muud. See on puusaun, kus on juba meeletult soe 60 kraadiga, kust sa jooksed välja ja oled kohe järve ääres, sulistad puhtas järvevees koos kaladega ja mere(ups!)järvekarbidega(meeletuses koguses) ja jooksed tagasi sauna. Meie kõikide jaoks oli see kogemus erakordne ja unustamatu, kuid kõige rohkem on mul hea meel mu vanaema üle. Miks? Selle kirjeldamatu muje pärast. Ja rohkem me ei räägi sellest.

Järgmisel päeval hakkasime liikuma juba tagasi Eesti poole. Loomulikult mitte otse vaid ringiga. Käisime Kokkolas, Vaasas ja ööbisime Tamperes. Esimesed kaks linna kuuluvad siis soome rootslastele ja Rootsi mõju on seal üsna tugev. Sellest räägivad inimeste välimused, nende riietumisstiilid, majad, linnavaated.

Vaasa on huvitav linn. Läksime Vanha Vaasasse ja arvasime, et leiame seal meie mõistes Vanalinna, kuid nägime hoopis vana kiriku ja kindluse varemeid. Lugesime infobuklette ja saime teada, et peale põlengut vist XVII sajandis terve linn kolis 7km võrra mere poole. Seetõttu Vanha Vaasa on tõepoolest vana linn, et linn mis oli enne seda uut, mis me kõik näeme.

Kuna oli laupäev, siis nägime päris mitmeid pulmasid. Kokku oli neid vist 7 kahe linna peale. Mõnus vaatepilt.

Ööbisime Tamperes Kalevankirkko naabruses.

Järmisel päeval käisime laevaga Viikinsaarel ja tagasi, ilma saarele astumata, sest läks kiireks.

Siis Kalevankirkkos, kus ma sain parajalt suure arhitektuurse šokki. Väljast ma ei saanud sellest suurest hoonest eriti aru, ilmselt eriti ei süvenenud sellesse ka. Aga seest...jäi mul vist hing kinni, kui ma sinna astusin. Ma ei tea, kas ma olin kunagi olnud nii suures lummuses arhitektuurist. See oli muusika kivis, liikumine, mis väliselt jäi staatiliseks, kuid sisemine voolamine oli ilmselgelt domineeriv.

Jätkan üsna prosailiselt. Järgnes käik H&M-i, kust ei saanud suurt asjalikku midagi.

Siis Helsingisse mööda kiirteed. Huvitav, et Lätis on liikluskultuur, Soomes on ka see heal tasemel, aga Eestis jääb see mikskipärast toppama. Ei hakka laskma detailidesse, kuna see on pigem mu mehe pärusmaa.

Soomes sain ma järjekordselt aru, et mulle maitseb olemine nn. heaolu riigis. Turvatunnet, mis tekkib umbes Kesk-Soomes, on raske selgitada, seda peab tundma. See on osalt see tunne, kui sa tead, et kõik elavad kõigega rahus ja lasevad teisele olla need, kes nad tahavad olla, kuid need teised teevad seda nii, et ülejäänutele see ei sega. Võibolla, on see liiga keeruline seletus ja võimalik et see ei vasta tõele, kuid soomlaste jutust ma pole vastupidist kuulnud.

Tean, et selline „no stress“ võib hakkata häirima meie tänapäeva noori, kuid vaikus peale tormi on rohkem kui ilmekas.

2008-07-27T20:27:00.002+03:00

Ma olen laeva peal, teel Eestisse tagasi. Blogpot on mikskipärast sisse logimata rootsikeelne.

2008-07-11T14:43:00.002+03:00

Täna on juba käes ja mul ikka see projekt pooleli mis pooleli. Pole üldse hea tunne.

Homsest algab maaelu. Lihtne ja füüsiliselt ilmselt raske. Aga saab maasikaid ja päris ise istutatud puust mureleid. Lisaboonusena värske õhk ja päevitus. Loodan, et tasuta puugid ei tungi kallale, seda meil vaja pole.

2008-07-10T18:43:00.002+03:00

Elan homse päevaga. Tahan lapse juurde meeletult. Alguses pidime minema mehega kahekesi Tallinnasse vaid viieks päevaks, mis aga kujunes välja kaheteistkümneks. Tõsi küll, selle ajaga saime hulga vajalike asju ära tehtud, aga igatsusest ma parem ei hakkagi rääkima. Ei, ei, tõesti ei hakka. Homme saan oma musudrillat musutada ja kallitada ja see on pealmine!

Olen tubli betoneerija!

2008-07-09T14:27:00.002+03:00

Eile valasime kl. 24ni köögi põranda. Oi, see oli alles number! Esiteks, alustasime meie loomulikult õhtul kell pool kümme, kuna avastasime tasandussegu pakendi peal kirja, et plaatimistööd saab teostada vaid 1-3 nädalat peale valamist. No tore, eksole. 3 nädalat elada ilma köögita??? No way.
Kokku oli 6 kotti segu. Sellest kuivast asjast oli vaja saada selline möga, mis kannataks põranda peale valada ja tasandada. Esimese kottiga läksid vanas puuris mingid klemmid põlema. No mitte otseselt põlema, aga hakkasid sulama ja tekkis vastik kummi põletamislõhn. Vahetasime puuri tutika vastu. Teise kottiga läks vispel katki. Aga kuna valamine oli juba alustatud, siis enam pooleli jätta seda ei saa. Helistasime sõbrale. Kell oli juba pool üksteist. Tema sulistas parasjagu vannis, õnneks üksi nii et sai sealt korraks välja, et otsida meile vispeli. Saigi! Jehuuu! Mees ruttu riidesse ja Õismäele sõbra juurde vidina järgi. Tagasi. Kell 22.40. Selgitan, et selliseid töid saab teha vaid kl.23-ni. Meie majas eriti, kus elavad väga tundlikud inimesed. Sel ajal kui mees käis ära ma hakkasin segama seda segu juba kläsitsi, mis andis kusjuures väga hea tulemuse. Ühesõnaga, viimase kotti segasime kell 23.15. Õnneks naabrid tundusid sallivad ja lasid meil seda teha. Aga meie segasime käsitsi ja puuriga, tulemuseks täiesti jube nahk kätel, sügelevad silmad, segu täis wc, koridor ja suur tuba, aga valatud me saime.
Täna sain mehelt ülesanne käia poes ära ja osta veel üks kott seda segu nö. lõppviimistluseks. Ei tea, kas tuleb äkki valamine vol.2 sellest välja :D?

2008-07-08T17:19:00.003+03:00

Teen copy-paste ühest küsimustikust :)

1) Mida tegid kümme aastat tagasi?
Kümme aastat tagasi olin 13. Noh, hajutatult tuleb meelde, et elasin oma teismelise lapse suveelu. Minu puhul see väljendus küll tol ajal vist selles, et päeval oli raske mind kodust välja ajada. Ei viitsinud :) Oli vist mingi selline periood. Aga üldiselt suviti armastan ma ülekõige randasid, seetõttu tuli sellele koduistumisele varsti lõpp.

2) Viis asja minu nimekirjast "vaja teha"?
*lõpetada üks majaprojekt (seletuskiri ja asendiplaan ka)
*teha lõpuni värvimistööd korteris
*õpetada last lugema eesti keeles
*osta teine pesumasin
*minna suvitavale lapsele järgi

3) Minu lemmiknäksid
Pestud ümmargused porgandid vaakumpakendis.

4) Mida teeksin, kui saaksin miljonäriks
Miljon pole kahjuks suur raha enam. Kui aga saaks mitme miljoni omanikuks, siis ehitaks omale 300-400 m2 maja, mil oleks lääne poolt klaasistatud sein ja paar alumist korrust läbiv aatrium, ostaks sinna valge tiibklaveri. Täitsa hull eksole :P Siis ostaks omale Corvette Stingray 68 a. oma ja kaatri. Rohkem ei räägi :)
5) Kolm kohta kus oled elanud
Pärnus-vanemate kodus, Tallinnas-tudengi ühikas, Tallinnas-omas korteris.

2008-07-08T15:22:00.002+03:00

Iseenesest lihtne maja. Aga ma ei saa aru, miks ma ei suuda seda projekti ruttu valmis saada. On üks vintskapp, mis ajab mu hulluks. Ma ei tea, kuidas ta graafiliselt nii ära vormistada, et ta oleks arusaadav ja teistele seeditav.
Soome reis ka lükkub ühe nädala võrra edasi, aga sellest pole hullu midagi, saamegi loodetavasti veeta oma pulmaaastapäeva seal oma kõige lähedastega.

2008-07-05T14:27:00.003+03:00

Mina ei kirjutanud siia juba tükk aega. Miks? Vahest tunned, et liiga palju sõnu ei suudagi edastada seda mida sa tunned või mis sinuga toimub. Ei, no lühidalt saaks ju öelda, et olime Pärnus, siis läksime Jaanipäevaks maale, siis jälle Pärnusse, mees käis Tallinnas tööl ja tuli tagasi Pärnusse ja siis ma tulin temaga koos tagasi Tallinnasse.
Yeah, nii ta oligi jah, aga...ma ei teagi, miks ma täpsemalt ei pajatanud siia sellest mitte midagi. Kas tuli äkki väike tüdimus peale, ma seda ei tea. Ilmselt siiski mitte, aga olin lihtsalt niisama mina ise ilma et oleksin midagi endast kirjutanud.

Pärnus oli tore! Üllatus, eksole :D Olin seal praeguseks liiga vähe et oleks piisav, sellepärast igatsen meeletult ja olles seal tekkis tunne, et siia ma tuleks tagasi elama. Naljakas, aga ülikooli esimesel aastal olin ma teatud ähmi täis ja pealinna elu üle väga õnnelik. Praegu aga tõsiselt tahaks tulla kodulinna tagasi ja elada oma väikse inimese elu seal ära. Käia poes jala, käia rannas samuti jala (mitte ei sõida selleks 20 minsa autoga, kus tee peale jääb veel Haabersti ring), näha tänava peal vanu tuttavaid ja jääda korraks seisma et lihtsalt lobiseda, vahetada uudiseid. Jah, selles väikelinna elus on ka omad miinuseid, aga nostalgia katab neid kõiki üle ja väikse kurbusega hinges mõtlen mina sellest, et elan ma siiski "linnas, mis ei saa kunagi valmis" ja ilmselt jään siia veel mitmeks aastaks.

Anna-Maria keeldus järjekordselt Tallinnasse minemast, seega jäi vanaemaga suvitama ja iga kord kui helistab mamsile-papsile, siis on ta hääl väga õnnelik. Praegu on nad maal ja laps pidevalt seletab meile igasugu loomadest, mis ta seal näeb ja katsub. Hea, kui on lapsel olemas maakoht, kus saab loomadega suhelda, maasikaid kasta, korjata neid, juua õhtuti värsket piparmündi teed ja elada palkmajas, kus on kunagi elanud su esivanemad.

Mina teen järjekordet majaprojekti. Selleks korraks siis pooleteistkorruseline maja Saku vallas. Valla nimega püüan ennast mitte hirmutada ja olen vist isegi vaimselt valmis tegema sellepärast sadu muudatusi projektis. Aga loodame parimale!

Mees midagi majandab remontiga, järsku saame isegi täna selle köögipõranda valatud. Siis ei saa muidugi päevake midagi süüa teha pliidi peal ja tuleb piirduda ilmselt snäkkidega. Hea, et laps on vanaemaga, muidu oleksid suuremad süümepiinad sellepärast. Üleüldse see nädal, mil olime mehega vaid kahekesi olnud siin, oli päris huvitav, kui välja arvata see, et lapseta oleks tundus alguses üsna imelik ja veider. Koguaeg nagu oleks tahtnud midagi teha või rääkida temaga. Kas peaksin mainima, kui meeletu see igatsus on? Ootan seda päeva, mil jälle saan on musudrillat kallitada ja musutada. Siiski see päev ei tule ilmselt selle nädala sees, vaid jääb järgmisesse. Tegime selle otsuse palju selle tolmuse remondi pärast ja minu töö pärast. Sest projektiga tahaks saada valmis ennem, kui lähme kõik koos suure perena Soome. Ahjah, me lähme ju varsti Soome :) minu emale ja ta mehele külla. Lähme autoga ja loodetavasti neljakesi. Saame avastada Soome maanteid ja muid iseärasusi. Eelmisel aastal käisime seal Anna-Mariaga kahekesi. Kuna peale laeva tuleb veel ümber istuda rongi peale, siis väikse lapsega ja asjadega oli see ikka paras tegevus, kuid kiidusõnad mu lapsele: suurima enamuse raskustest moodustasid ikka asjad ja käru, mis oli meil samuti kaasas. Reis ise oli aga super! Ja ma loodan, et see aasta tuleb veel parem, kuna lähme suurema seltskonnaga ja mugavama transpordiga.
Aga nüüd tööle!

2008-06-20T11:43:00.002+03:00

Töönädala lõpp on käes. Imelik, kuigi ma ise ei tööta, suudan siiski veel jagada nädala tööpäevadeks ja perepäevadeks. Pesumasin peseb ja varsti hakkan asju pakkima ja jälle lähme Pärnusse. See kord tahaks olla seal pikemat aega ja pole isegi kindel, kas meie lapsega tahame koos issiga pärast Tallinnasse tulla või jääme veel mõneks päevaks Pärnusse suvitama - see sõltub ilmast ja inimestest.

Juba mõned päevad oleme lapsega süvenenud tähtedesse ja nende kirjutamisse. Olen julgust kogunud selleks juba tükk aega, kuid ei kujutanud eriti hästi ette, kuidas selline asi kakskeelse lapse puhul hakkab välja nägema. Aga praegu näeb asi igatahes väga õige välja. Huvi jätkuvalt olemas ja selle üle on mul ainult hea meel. Paistab, et me mõlemad naudime seda tegevust, mina et saan lõpuks ometi olla täiskohaga ema ja laps et saab õppida midagi väga uut.

2008-06-17T12:33:00.002+03:00

Pärnus meil pole interneti. Vahest see kurnab, aga enamasti annab mõista, kui palju aega elust see tegelikult röövib.

Reedel käisime pulmas. Abiellus üks minu tore klassiõde. Pruudil oli hästi õnnestunud kleit. Siit poolt igatahes 12 points go to the bride! Väga ilus! Järgmisel hommikul jõime veel kohvi ta äiapappaga ja sõitsime Pärnusse. Laps pulmas kaasas ei käinud, esimest korda ei võtnud teda pulma, sest eelnevalt pajatas Anna-Maria, et ei taha mitte kunagi Tallinnas enam olla, ja tahab vaid Pärnus koguaeg elada. Selles mõttes saan ma temast täiesti aru. Vaatamata sellele, et Pärnu on tunduvalt väiksem Tallinnast, tekib seal tunne nagu ruumi oleks rohkem.
Nii me siis ruttasimegi oma tütrekese juurde tagasi.
Päeva poole tulid meie sõbrad Tallinnast külla. Suvitamise plaanidest ei tulnud midagi välja, kuna ilm otsustas, et on õige aeg lilli kasta ja koos nendega ka inimesi. Sõime Steffanis pizzat ja peale seda läksime meie juurde külla. Istusime väikses köögis, lobisesime, kes jõi teed, kes veini, aga oli mõnus.
Pärast vaatasime jalkat. 2 mängu kohe. Tallinnlased olid selleks ajaks juba läinud ja mees üritas veidi tududa enne plaanitud ööklubisse minekut. Tundus, et see oli üsna raske teostada, sest ma elasin kohati liiga aktiivselt ühele meeskonnale kaasa :D
Kui mängud olid läbi, siis hakkasime ennast ööklubisse sättima. Enne seda olime ostnud kaks piletit vahupeole. Ilm muidugi pidas omad plaanid ja kahtlane oli igatahes küll, et terve mõistusega inimesel võib tekkida soov tantsida kuskil väljas märja vahu sees. Ennem käisime veel aja taga vaatamas, kas ikka tahame sisse minna või mitte. Vaatepilt polnud just iga silmapaari jaoks mõeldud: 20-30 inimest, kes tantsivad sinises valguses väga tuulise ja külma ilmaga seebivahu sees, mis ulatub umbes põlvedeni.
Otsustasime olla vaid sees. Õige tegu! No ja kus sa võid veel kohata pereklubikaid, kui mitte Pärnus ööklubis baarileti ääres. Nägime Tymput ja Guccit.
Rahvamass oli jube. Hakkasin mikskipärast kujutama omale ette, kuidas rõdu näiteks peaks varisema hakkama liigsest dünaamilisest koormusest ja kuidas kogu see mass saaks evakueeritud. Proffessionaalne kiiks ma arvan :D
Sättisime ennast rõdule, kus oli kõige parem vaade DJ puldile, vaatasime kuidas TomCraft teeb tööd ja läksime nelja paiku burgse sööma kesklinna.
Pühapäeval käis mu teine pool maal ja mina magasin pool päeva ja siis käisin lapsega, ühe tuttaa ja tema pisiga rannarajoonis mänguplatsil. Leidsime omale tuulevaikse koha, kus kaks empsi said veidi päikest võtta, küll riietes, aga asi seegi. Anna-Maria möllas liivakastis neli tundi jutti, oleks veelgi edasi mängima sinna tahtnud jääda, kuid pidime juba tagasi sättima.
Samal õhtul läksime tagasi Tallinnasse. Last polnud üldse lihtne kaassa meelitada, kuid lõpuks see õnnestus ja emme draivitas kõiki õnnelikult Tallinna koju.
Eile õppisime lapsega veidi lugema ja kirjutama ja tundsin ennast selle üle vist õnnelikumana kui laps ise.
Tänane hommik algas üsna ebameeldivalt. Ukse taga tuli mingi naabrionu, kes ütles, et meie keldris on käinud vargad :S ja et käigu ma all ära, järsku meie boksist on miskit võetud. Seda ma eriti uskuda sisimas ei tahtnud, kuid läksin ikka vaatama, mis seal toimunud on. Aga juhtunud oli see, et meie boks sai kannatada ja vähemalt 1 asi on ära varastatud. Detaile kirjutama ei hakka siia, aga meeldiv see pilt polnud. Politsei pidi ka kohale tulema, huvitav miks nad on juba kolmas või neljas tund teel.

Esmaspäev

2008-06-10T11:36:00.003+03:00

Eile oli mu ametliku puhkuse algus. Nüüd ma peaksin olema siis täiskohaga pereema ja perenaine. Kudagi uskumatult võõras on see tunne, aga samas hea. Öeldes ausalt, siis ma ei teadnudki, et ka nüüd mul võib olla nii palju tegemist ja asjaajamist. Sellist aega, mil passiks niisama eriti polegi ja kogu aeg on juba suhteliselt ära planeeritud kuni Jaanipäevani.
Eile oli koristuspäev. Siis vahepeal saime tipsuga veidi jalutatud. See väljendus küll vaid lühikeses rattasõidus ja poes käigus, aga asi seegi. Üleeile ostsime Anna-Mariale jalgratta kiivri, nüüd on ta mitte ainult moodne tšikk vaid ka turvaliselt varustatud, mille üle on mul ütlemata hea meel. Siin on siis meie uue kiivri ja sõitmisoskuste demonstratsioon.

Täna õhtul lähme Pärnusse!

Luikede järv

2008-06-07T12:03:00.002+03:00

Aitäh mu lapse ristiemale selle suurepärase kogemuse eest. Me käisime eile tänu temale teatris, saime tibid omavahel kokku ja läksime. Tasuta. Mitte et see oleks käigu põhikomponent, aga tore oli ja see oli kõige naljakam balletti etendus, mis ma olen viimasel ajal näinud. Kui hakkab juba naljakas, siis ta jääbki selliseks, eksole. Aga muusika oli nagu Tšaikovskil ta ikka on-fantastiliselt lummav! Oleks see võimalik, siis ma koguaeg mõmiseks kaasa, kõik need noodid on nii tuttavad ja teemad on nii siirad, meloodiline ülesehitus - geniaalne!
Kui tulla tagasi etenduse juurde, siis juba alguses sain ma teada, et sellel, kes tantsis printsi oli eile esimene etendus antud rollis. Kutt oli nii pabinas, et mina läksin ka närvi, kui ta tantsis esimese soolo. Lõppmulje jäi temast ikka lahja. Arenguruumi veel kõvasti ja veenev see esinemine eriti polnud. Üleüldse see etendus oli vist üks lahjemates "Luikede järvetest", mis ma olen näinud.
Peale teatrit läksime Vanalinna kondama, käimas on ju Vanalinna päevad ja Raekoja platsil oli mingi latiino muchachosite kontsert. Aga tantsma pani see küll! Tuli meelde see ammune "noorus", mil sai igasugu üritustel käidud ja rahvamassi seas tantsitud.
Õhtu lõpetasime Double Coffee`s, sõime pannukad ja võtsime enda terviseks maasika Margaritasid. Miks? Sest sess ju sai läbi ja koos sellega ka neljas kursus ülikoolis. Uskumatu, et nii palju juba läbitud.
Igatahes, täna plaan valida omale pulma minekuks õhtukleidi.

No mis toimub meie kaubandusega?

2008-06-03T17:26:00.003+03:00

No ei saa mitte vaiki olla...või kuidas see oligi
Esiteks, andsime poolteist kuud tagasi ühe läpaka remonti. Netist saime jälgida kuidas asi edeneb ja kuna kohe alguses öeldi et lootust ruttu saada pole sest tööd on väga palju, siis esimesed nädalad me ei muretsenudki. Kui asi hakkaks juba kahtlaseks tunduma, siis mees helistas ja selgus et arvutist lihtsalt unustati :eitea: . No nii, aega läks veel, ja pidime arvutile nüüd järgi minema, üllatuseks arvel oli kirjas et TASUTA. Olgu öeldud, et keegi ei suutnud seletada, mis töid arvutiga tehti ja nii me jäimegi uskuma, et vigane emaplaat sai ikka vahetatud. Kuid..ei saanud. Mees helistas täna garantiisse ja selgus et nad tegid pooleteise kuuga arvutile vaid DIAGNOSTIKAT, ometi oli ju öeldud, et tehku korda. Nüüd läks siis arvuti tagasi garantiisse.
Siis teine tänane asi on see, et tellisime dušiseinu. Eile. Pidid maksimum nädalaga kohal olema, aga täna saime juba kõne, et saame juba järgi tulla. Tellimuslehes oli kirjas millist seina soovime: kirgas klaas+triibud. Meel oli nii hea, et vähemasti üks asi õnnestub täna. Võta näpust! Kodus nägime, et seinad on ka valed. Klaas on küll kirgas aga triipe, mille pärast ma just seda seina tahtsingi pole! Mees ütles naljatamisi, et ju siis peab ise kleepima. Minu arust on nad hoopis lisavarustuses. Helistasime maaletoojale ja õnneks saame lihtsalt nende juurde tulla ja seinad ära vahetada. Oh jah!
Aga mis nimelt toimub kaubandusega? Miks just viimasel ajal on kuulda, et nii palju igasuguseid kliente pole rahul ühe või teise poega. Aina rohkem on kuulda igalt poolt, et kliente ei väärtustata, ometi karjutakse majanduslangusest ja sellel ajal peaksid ju firmad olema eriti hoolsad oma ostjatega. Imelik veidi igatahes.

Weekend special

2008-06-02T15:40:00.008+03:00

Pärnus oli üliraju!!! I love Pärnu! See linn on lihtsalt loodud puhkamiseks ja chillimiseks. Selline no worries tunne tekkib seal. Võtsime seekord Pärnusse kampa Dessut ja Dessu emmet.
Laupäeval oli lasteaia lastel ekskursioon Pärnu lähistel Pihlaka talus. Seal on see võimalus näha igasugu koduloomi, katsuda neid, anna süüa jne. Peale tüüpilisi koduloomi olid seal veel kobrased, albiino tuhkur, paabulinnud, kes olid hõivatud perelisa ootamisega ja tuvid. Muide, selgus et kobrastel polegi nii valged hambad, need on hoopis erkpunast värvi ja nad kakavad vette ja söövad oma esmased ekskremendid ära. Oih!
Siis nägime veel notsut, kääbusnotsut, hobuseid, ponisid, lehma, lambaid, kitse ja kodulinde. Oli ka üks eesel, keda nähes tuli kohe meelde Cairo. Eesel oli kudagi eriti armas ja tagasihoidlik. Seda on raske sõnadega öelda, aga ta on selline...kurva, kuuleliku ja lahke näoga.
Anna-Maria tundis ennast väga koduselt kuna tema jaoks pole need loomad mitte mingi eksootika. Tänu maal käimisele ei ole tal mingit hirmu nende loomade vastu ja kõikidega saab ta hästi läbi.
Laudas kus elavad notsud, kalkunid ja teised sulelised ja muidu toredad loomad olid veskikivid. Perenaise sõnul saab selle abil naine kontrollida oma abieluküpsust, kui suudab tuhat korda seda ringlema panna. Mina vist küps veel pole, kuid Janar paistis küll olevat väga küps naine abiellumiseks ! :D :D :D
Peale ekskursiooni oli grillipidu, mis korraldasid kooliminejate vanemad. Mõnus oli! Aga kuna ilm oli veel mõnusam siis otsustasime vaadata mis Pärnu rannas toimub.
Tuuline oli ta küll, aga miskit ei sega, kui on kindel soov ja plaan võtta päikest. Järgmisel päeval unustasime ennast jälle randa. Vahepeal käisime babulja juures ja olime seal, aga siiski olulisem osa päevast möödus just rannas. Hea kui lapsel on kellega mängida. Õhtud ja rannas käimised olid Anna-Maria jaoks tunduvalt huvitavamad kui Dessu oli kaasas. Oli kohe näha, kuidas nad ahvivad üksteist ja kui huvitav neil tegelikult koos on.
Kahju oli Tallinnasse sõita, tundsin et igatsen oma Pärnut teel olles, aga õnneks tean, et varsti tuleme sinna tagasi.
Nädalavahetus oli kokkuvõttes imeline, mitte lihtsalt armas, tore või hea. Ta oli just selline, mida olin nii ammu igatsenud. Mis siis et rannast tõin ma nohu kõvast tuulest ja ilmselt külmetasin veel lisaks mõnda jalanärvi, sest paremas jalas oli vahepeal jube närvivalu. Mees tõi Tallinnasse kaasa oma kirsipunase selja, mida ma juba teist päeva sihin after-sun sprayga-vist juba mõjub. Lapsel on mõnus puhanud ja päevitanud jume näo peal. Nii et kõik me oleme rahul!
Tagasi tulles tervitas meid trepikoja ees meie Vaaksuke, seekord oli süda juba rahulik et ta meie tehtud pesast välja lendas, sest nüüd on tal juba veidi rohkem jõudu et minna edasi oma iseseisva eluga. Esimene asi-ta juba oskab teha jube targa näo pähe-suure linnu oma-see on pealmine! Eks ülejäänu ka tuleb omal ajal.

Homme on "plaanimise ja turu eksam". No ei viitsi õpida selleks, kuigi peaks. Saun on varsti soe, ja see teadmine segab päris palju minu tööseisundit. Peavalu ja nohu teevad olemise eriti "imeliseks". Pealekauba tahaks midagi magusat.

Varesepoeg

2008-05-30T16:16:00.004+03:00

Aasta tagasi nägime mehega kuidas meie maja ees olevast puust kukkus varesepoeg. Kukkus ta nii õnnetult et mõne tunni pärast parkis tema peale üks taksojuht, kes asus ajalehe lugema. Oh, millist kisa tõstsid vaese varesepoja vanemad, see oli jube! Mäletan, kuidas vaatasin aknast välja, endal nutt kurgus ja mõtlesin, et kui oleksin varesepoja kohe koju toonud siis poleks tema surnud.

Nüüd elame juba uues korteris, aga ka siin on vastasoleva puu peal varesed pesa teinud. Eile kukkus sealt üks pisike välja. Enam ei saanud ma õpida ega normaalselt midagi teha. Koguaeg vaatasin aknast välja ja mõtlesin, kuidas pisikesel läheb, tunne oli küll veidi deja vu moodi, aga üritasin sellele mitte mõelda. Teadsin ju, et vana vares toidab oma poja isegi maa peal ja siin pole ju nii palju autosid, et ta saaks alla jääda. Käisin jala lapsele järgi, kui tulime tagasi oli lind kadunud. Otsisime Anna-Mariaga seal kus ta alguses oli aga ei leidnud. Siis nägime issit, ta nimelt jõudis juba töölt koju ja käis ka poes ära. Õnneks tema suutis eristada seda halli olevust ühistu esimehe auto all. Läksime koju. Ometi hing ei olnud rahulik. Auto hakkab sõitma, aga lind on nii pisikene ja ilmselt üks koib sai kannatada kukkumise tagajärjel ka, nii et oioi, mida kõike võib juhtuda. Mees küsis mõned korrad, et noh kas toon ta siis juba. Ma kahtlesin. Kõige rohkem kartsin seda et vana vares siis võib ju hüljata. Lõpuks olin ma nõus. Mees läkski alla pappkast käes ja tuli tagasi samamoodi, ainult kasti see väike hall ollus.
Ollus oli nii väike et iseseisva lendamiseni on veel aega oh kui palju. Tiivad on veel väga algelised.

Igatahes ollus sai nimeks Vaaksuke ja elab meie rõdu peal. Endaga me teda ei harjuta, vana vares teda ei hüljanud ja käib mõned korrad päevas ka söötmas.

Üldiselt ma olen rahul et nii läks. Ükskõik mis ütlevad loodusekaitsjad, ma tean et me ei lubanud loodusele võibolla teha selle karmi valiku. Aga sellepärast me olemegi inimesed. Ja minu südametunnistus on see kord vait.

Homme lähme muide Pärnusse!!!

Baila-baila

2008-05-29T13:45:00.001+03:00

Eile õhtul:
A-M: Emme, mis päev täna on?
E: Kolmapäev
A-M: kas saunapäev?
E: Jah
A-M: JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!

Selle peale tuli järjekordselt meelde, et mu laps on sauna fänn ja oi, kui suur. Selle armastuse on ta saanud tänu minu emale, kui meie tema juures Soomes külas käisime. Seal see algas ja kestab siiamaani. Uskumatu, aga enne seda laps ei talunud absoluutselt sauna. Sauna meega möksimine on tänaseks saanud juba omaette rituaaliks nii minul kui lapsel. Mina võin ennast möksima jääda sellega ja eile sain jälle seda naudingut oma naha peal tunda.

Kes teab midagi eilsest postitusest, kus kirjas et puidu eksamile ma ei saanud, siis tänane suurim uudis on see: PUIDUKONSTRUKTSIOONID, siit ma tulen!!! Nimelt juhtus ime ja...ma sain eksamieelduse. Jalad läksid kohe peale seda nõrgaks ja mõnus värin käis mööda selga. Baila-baila! Selline asi, et ei suuda midagi asjaliku teha ega õppida sellest õnnetunnest. Läheks randa, kui auto bensu tuleke ei põleks. Njaaa...selle vastu võiks ette võtta bensiinijaama külastust, a vast ei viitsi. Noh, eks istun siis sama targalt nüüd kodus. Palju õnne mulle!

...kui mitte kuulata oma sisemist häält

2008-05-28T10:27:00.004+03:00

...siis on kõik korras. Miks siis see elukas tüütab mind täna hommikust saati. Tunne et teend midagi valesti ja pahasti. Noo miks? Ma ei taha sellele mõelda, ometi tunne, et olen mingi jama kokku keeranud jääb ikka. Keeruline. Tegelikult ma isegi tean mis jama see on: üks tööasi, mis nõuab ruttu lahendamist, ja head ja korraliku lahendamist-see kripeldab üsna palju. Oeh, ja mul on sess ja kõik need asjad kasvasid üle pea konkreetselt. Pinged, pinged...ja mitte peapinged, nihkepined ja normaalpinged nagu küsiksid mu kursakaaslased, vaid närvipinged.

Ei, tegelikult, ma ju tean, et tänase päeva järel saabub homne päev ja et aeg ei peatu minu rabelemise tulemusel ja lõpuks ometi kunagi väga varsti saabub see päev mil sess on läbi. LÄBI! Ma elan praegu selle päeva nimel. Et see päev saabuks ja viiks mu mured ära, siis saan olla taas normaalne naine, normaalne ema ja isegi talutav perenaine...ei hakkanud kergem. Veel kord: see sess saab kunagi otsa ja ma saan hinge tõmmata!!...no jah.... saan ma jee...siis leian nii kui nii omale veel sada tegevust, peaasi et mitte olla normaalne...ei, see mõte läheb kudagi kõvasti untsu. Think positive! Ei saanud puitkonstruktsioonide eksamile eeldust, eks saab siis rohkem aega et õpida vundamentide eksamiks. Olen järgmisel aastal targem ja hammustan selle puidu ka läbi.Kas mulle tundub, või see ongi nii, et mina räägin iseendaga??!!