Eh-eh. Just avastasin, et arvutis puudub venekeelne klaver ja kuna tegu pole enda masinaga, siis muutma ma seda asjaolu vist ei hakka. Seega postitus tuleb eesti keeles.
Telekas käib Monteverdi ooper "Poppaea kroonimine". Laps magab ja mees peaks ehk varsti-varsti olema juba kodus. Senikaua aga naudin ma belcanto`t üksinduses. Ma pole kunagi näinud oma silmaga ühtegi ooperit barokko ajastust ja täna telekast järsku selline tore üllatus.
See ooper pidi olema Monteverdi loomingu tipp, seda enam pakub see huvi vaatamiseks-kuulamiseks.
Vahelduseks surfasin õhtul netis ja leidsin ühe blogi. Lugesin mis ma lugesin, kuid üsna kohe jõudsin ma väga selgele järeldusele - kui tahad kirjutada blogis oma isiklikust elus ja muredest, siis on selleks kaks võimalust:
a) mitte kirjutada sellest blogis, mis on kõigile kättesaadav
b) sulgeda blogi, et seda näeks vaid nn "oma" inimesed ja puistata südant
Vahepealsed variandid, kus autor otsustab siiski nagu kirjutada midagi, kuid asjade oma nimedega nimetamiseks pole julgust või ei suuda lihtsalt hingevalu/kurbuse/arglikkuse tõttu seda teha sakivad. See on umbes sama, mis hakata lugema romaani, kus autor loo jutustamise asemel isegi mitte ei vihjaks süžeele, vaid nagu koguks ennast et alustada sellega, kuid mitme lehe pärast avastab lugeja ikka seda, et pole mitte sõnagi väärtusliku teksti siiani leidnud.
Aga mees on kodus ja nüüd filmi vaatama ;)
0 kommentaari:
Postitage kommentaar